Alpago

Pilt: Michele Mondini

Pärast katki läinud luud, selle remonti ja järgnenud puhkuse perioodi heas kliimas, veeresin Alpagos jälle stardijoone taha. Olles eelnevalt siiski ka trenni teinud ja nii veendunud kui võimalik, et saan korralikult võistelda. Meeldiva üllatusena sain endiselt alustada esimesest stradireast ja ega see start ka kehv olnud- kohe mäkke ning 3/4 sellest püsisin ilusti kiiretega koos. Jaa, juba tekkis ka mõttetera, et mis te kutid polegi vahepeal väga trenni teinud ve?! Siis aga pea hetkega said jõud ja kiirus otsa, umbes nagu diiselmootoril pärast 3500 rpm joone ületamist. Üksjagu konkurente vihises veel enne laskumist mööda vasakult-paremalt ning kitsama peale ära pöörates olin vast 20 hulgas. Esimene pool võistlusest oli ikka tõsiselt raske ja tundus, et olen tõesti päris kehv. Ähin, puhin ja higistan aga edasi suurt ei liigu. Viimased kolmel ringil olek mingil määral  justkui normaliseerus ning õnnestus ka oma positsiooni üksjagu parandanda. Lõpetasin kaheksanda ja ei jäänud ka need järgmised paar kohta kaugele. Tunnetus ja enesekindlus sõidu käigus paranes iga ringiga, mille üle oli väga hea meel.
Nüüd sel nädalavahetusel on tõsisem võidusõit ees ootamas ja kuna kahelt esimeselt mk etapilt kandilised nullid kirjas ning ka reitingus kerge langus läbielatud siis tuleb kusagilt sealt seltskonna keskelt startida. Sellest aastast esimesed kaks stardirida maailmakarika reitingu alusel ning sinna 16 parem sekka jõudu antud olukorda arvesse võttes on vähe tõenäoline. Eelkõige loodan tasakesi jälle kiiremaks saada ning usun Saksamaal toimuval em'il esimest korda top15 hulka tõusta.
Aitäh, et aitasite lühikesele puhkusele ja võimalikult kiirele tagasitulekule kaasa: dr Mihkel Mardna ja Ortopeedia Arstid Kliinik, Aivo Liksor ja Sparta Spordiklubi ning Priit Salumäe ja  Hawaii Express.