Sunshine Cup #1 Afxentia

Autor: Karl-Martin Rammo

Suur hulk aega on mööda läinud viimasest võistlusest enne Küprost. Nüüd mõned päevad tagasi lõpetasin nelja päevase uci shc kategooria tuuri. Aastaid 4-5 tagasi osalesin esmakordselt sellel tuuril, kuid siis oli see päeva võrra lühem ja samuti sõideti esimese etapina eraldistart samal rajal, kus viimase päeva xco ning nende vahele mahtus p2p(punktist- punkti) sõit.
Nüüd toimus esimene etapp Lefkara linna ümbruses ja võistlusmaaks üks 5,7km pikkune ring, mis koosnes kahest tõust ja 2. laskumist. Kirja läks avaetapilt 19.koht.
Teise päeva hommikul oli enestunne hea ning start anti juba varem mainitud Lefkara linnakesest ning esimesed 4km(ainult mäkke) asustatud alalt välja sõideti saateautode taga kuniks anti päris start. Tükk aega käis võidusõit asfladil ja kohati oli tee väga püstloodis ning sõitjaid aina pudenes ja pudenes. Kui pehme pinnase peale ära pöörasime siis muutus veeramine veidi kehvemaks aga kiirus jäi pea samaks nagu rajaprofiil. Mingi hetk haakisime ka lahti väikese 5-6se seltskonnaga kõige kiiremate hulgast ning läksime veid vaiksema tempoga edasi(st teised läksid lihtsalt kiiremini), kuid tasakesi hakkas ka see väike punt katki minema ja pikk, kiire ning ohtlik laskumine lammutas pundi täielikult. Paraku oli edasine võistlustrass väga kiire ja tuuline, üksi oli raske head kiirust hoida ja edusamme teha. Sõit lõppes karmi 3km pikkuse tõusuga, mis oli boonus juhul, kui veel jaksu alles. Vastasel juhul täielik õudukas. Õnneks olin sõitnud säästvalt ning see aitas sekundeid võita. Etapi pikkuseks 47,9km ning kohale jõudsin 18ndana.
Kolmanda päeva etapp oli veidi tuttav sellest 4-5 aasta tagusest ajast. Neutraal start täpselt nagu päev varem ja ülesmäge. Kui päris start anti siis pöörasime kohe kruusale. Olin natukene kehval positsioonil ja tuli pingutada, et esimestele järgi jõuda, kuid sain sellega hakkama. Stsenaarium oli äravahetamiseni sarnane eilsega. Tempot krutiti ja krutiti ning sõitjad järjest kadusid. Olin ka ise paaril korral raskustes ja kaotasin kontakti liidritega aga siledamatel või lühikestel allamäge lõikudel sain jälle punti tagasi. Raskeks läks siis kui algas singel ja ka tõus jätkus. Ükshetk ei jaksanud enam sabas püsida ning hilisemad paar eksimust veidi keerulisematel lõikudel jätsid mind veel kaugemale. Laskumine jällegi kiire, kitsas ja ohtlik. Ohtlik- kui kogu aja on ühel pool kivist sein ja teisel pool tühjus ja kümneid minuteid järjest ning kõrgemates ja parema nähtavusega kohtades on täisvarustuses mägironijad- vajadusel võistlejate aitamiseks/päästmiseks siis võib laskumise kohta ohtlik öelda küll. Eelnevalt rajaprofiiliga tutvudes jäi mulje nagu tulekski kogu raja teine osa kergelt ja sujuvalt allmäge aga päris nii see ei olnud. Taas oli pikalt sellist laia- "jeep road"kruusateed, mis kulges üles, alla ning seal üksi vuhisedes, oli selline võistlus- või võistlemisetunne kiire kaduma. Kaotasin sellel etapil palju aega, lõpetasin 44,9km raja 17ndana.
Neljas ja otsustav etapp xco stiilis ja koosneb kahest ringist- suur ring ja väike ring selle sees- aitab neid kahte ringi ühenduses hoida sild. See pole nüüd moderne xc rada, on järske tõusunukke ja tehnilisi laskumisi aga neid seovad kokku kiired kruusatee lõigud ning ka 5,9km ring on tänapäeva mõistes väga pikk. Igatahes, sõita tuli neid 5 tükki. Kuivõrd stardis andis keha tunda, et ka eelmistel päevadel on võidusõiduga tegeldud ja tunne polnud just kõige teravam siis iga ringiga enesetunne paranes ning viimasel kahel ringil oli tõesti hea minek. Lõpetasin etapi 14. kohaga. Tuuri kokkuvõttes olin 16.
Sel pühapäeval osalen Sunshine Cup teisel etapil, mis on ühtlasi uci c1 kategooria võistlus.

Info, tulemuste jms kiiremaks ja mugavamaks jagamiseks tegin ka twitteri konto @Martin7Loo. Pikemaid arutelusid, mõtteid ja sarnast saab ka edasipidi lugeda siit.

Kolmanda märtsi seisuga on Breakaway Spordiklubi kaudu lisandunud toetajate hulk: Meike T, Eno M, Andre K, Jüri S.

Aitäh teile kõigile!