US Cup #2 Fontana

Photo: Ronnie Wyman

Kõige olulisema asi esimesena, nimelt sai eelmisel nädalal endale juurde toetaja, kelle suur toetus summa aitab katta võistlus- ja reisikulusid. See tore ja abivalmis inimene on Indrek Narusk. Ratta asjadega veidikenegi kursile olijale meenuvad ilmselt kiirelt brändid Velonia ja Viks. Indrek soovis, et mul hästi läheks ja ma kaugele jõuaks. Luban, et annan endast parim!
Teine etapp oli hc kategooria võidusõit ja nii minu kui ka taustajõudude ootused oli kõrged. Kahe sõidu vahele jäänud nädal oli raske- treeningutest taastumine polnud nii hea kui tavaliselt ja kuigi olin laupäevaseks jõuprooviks väljapuhanud siis polnud just nii tugevat tunnet nagu esimesel etapil aga kurtmiseks nüüd küll põhjust polnud, top10 tundus kohustuslik. Stardikoht oli parem, pääsesin teise ritta. Kogu seda stardiala kattis purustatud asfald ning sõitjad nühkisid sinna soont sisse, et pidamist saada kohalt minnes. Midagi sellist, mida motokrossi mehed seal stardipuu taga teevad enne tsikli sinna lükkamist. Sain hästi minema ja kiiruse üles aga ärevamad hetkes ootasid kohe ees, kui esimeses kurvis üks trek tehasetiimi tüüp esijooksu sõitis. Õnneks mitte liiga räigelt. Järgmine pööre oli 180-kraadine ning samuti lahtise pinnase peal. Pidurdasin veidi varem ja lõikasin sisekurvi, sest suurem mass vajus kõik väliskurvi. Sain päris hästi läbi kurvi aga keegi sõitis mulle otsa ning see lõi tasakaalust välja niipalju, et hetkeks või kaheks tulid mõlemad jalad pedaalidest lahti aga see läks kalliks maksma, sest kaotasin üksjagu kohti ning kuna järgnes pikk kiire ja sile lõik siis ei suutnud seal midagi enamat kui mõnest sõitjast mööduda ja sedagi sellele lõigule järgnenud asfaldi tõusu. Singlile sai kehval positsioonil ning ajaline kaotus esimese ringi järel oli suur. Olin vihane, et nii läks ja üritasin iga hinna eest ja igal pool midagi tagasi võita. Kolme ringiga olin hunniku energiat äraraisanud ning vägagi rumalalt, sest kõik selle aja, mis võitsin tõusu ja laskumisega, kaotasin ära selle pika sileda osaga. Ei suutnud seal midagi tagasi teha, vaid pigem kaotasin aega. Ring oli 3,5 miili pikk aga sellest pool oli siledal ning võimatu tundus seda esimesel ringil kaotatud aega mingilgi määral tagasi teha. Need sirged olid ka kõige raskemad kogu selle sõidu juures, tundsin et olen seal kehv. Vaatamata kõigele pingutasin need kõik kuus ringi nii kõvasti kui suutsin. Parandasin positsiooni ja veel pool kilomeetrit enne finishit olime 3kesi koos ning 5 sekundi kaugusel veel 2 sõitjat. Sellel viimasel lühikesel tõusul oli jaks täitsa otsas ning kaaslased jäid paremate kohtade nimel võistlema. Minu tulemuseks jäi 17. koht, kuigi veel enne seda viimast põntsu oli kindel, et neist kahest saan kahtlemata jagu. Kahjuks nii ei läinud.
Pühapäeval sõitsin oma teise short tracki ja see läks paremini. Sõiduajaks seekord 15 minutit + 3 ringi ja kuni nende viimase kolmeni sõitsin poodiumikohal aga sõidu otsustavas faasis ei olnud piisavalt kiirust ning mind kinnipüüdnud 3 konkurenti edestasid mind ka finishis. Seega lõpetasin sõidu seitsmendana.
Esialgne plaan oli sõitagi kaasa kaks esimest Ameerika sarja etappi ja siis koju tagasi tulla. Plaanid muutusid, kui siin elavad Bear Valley Bikes tiimis sõitvad eestlased pakkusid välja võimaluse pikemaks siia jääda ning kõrgmäestikus elada ja treenida. Kõik õnnestuski niimoodi ringimängida, et sain siia jääda. Osalen ka aprillis peetaval kolmandal ja neljandal US Cup osavõistlusel.
Mtü Breakaway spordiklubi on saanud juurde ühe uue toetaja Anna K. Aitäh, toetuse eest.