Mont Sainte Anne ja Chies d'Alpago

Edukate Euroopa meistrivõistluste järel, millest saab alla pool lugeda, hävisin täiega neljandal maailmakarika etapil Kanadas. Terve see eelnenud nädal oli ülikiire ja kogu aeg tempo peal. Hetk nö puhkuseks, sinna ei mahtunud. Siis kohe sümboolne pea 30h pikkuseks veninud reisimine Mont Sainte Anne. Kaks päev jooksmist kohapeal ja kolmandal päeval starti. Soendust tehes oli selge, et täna pole selline enesetunne ja olek nagu vaja. Kõvast võitlemist väsimusega, mida on raskem hinnata, sest ainuüksi ajavahe ise mängib selles kogu asjas olulist osa. Stardist sain enam-vähem minema, ilma suurte tagasilöökideta aga ees ootas kõvasti seismist ja jalutamist esimesel ringil, mis on siin tavapärane. Tõusudel oli väga(loe: liiga) raske ja jalad "põlesid" juba esimesest ringist peale ülemõistuse. Proovisin siis taastuda igal võimalusel, on varemgi ette tulnud olulist enesetunde paranemist sõidu jooksul. Teise ringi suutsin veel ära teha normaalselt aga siis jooksis mootor kokku kolinaga. Sõidutahe ja motivatsioon kukkusid plärtsuga vastu maad pool ringi hiljem ja siis hakkas järjest ka sõiduvigu sisse tulema ja. Ühel oma viimastest ringidest sain ka vea tõttu parkida end koos rattaga korraks külili ära, poolel laskumisel hooletult juurikaid ületades libises esiratas alt. Ju siis oli keha lihtsalt nii väsinud, sest nii kehvalt pole sõitnud aga palju keerukamates olukordades. Kahjuks on kõik mk etapid(peale esimese) mingitpidi tuksi läinud. Igatahes pole ma ise rahule jäänud
Autosõit Windhami on nüüd ka tehtud ja mõtte pühapäevasel maailmakarika etapil number viis. king kong raisk.

Eriline tänu hr Aivo Kutterile ja tema kaasale, kes Montrealist siia sõitsid, et mind sõidu ajal joogialas abistada ja kaasaelada. Ühtlasi oli seal samas tehnilisesalas kõige suurem sini-must-valge lipp, mida mina mk etapil näinud olen.

 Sõitsin 2006 aastal selles kohas oma esimesed Euroopa meistrivõistlused ja hilisemalt korduvalt osalenud siin toimuval Itaalia karikasarja etapil. Tiitlivõistlusteks oli rada saanud ka minimaalset uuendust, lisatud oli üks järsk kolme serpekaga laskumine ja lühike singel mäeküljele(üles oli keegi oma talvepuud ladunud ja sealt enam üle ega ümber ei saanud sõita ilmselt). Esimesed päevad oli korralik soe suveilm, mis siis asendus veidi tuulisema ja vihmasemaga. Vihmasajud ja siis kuivatav päike kogu pühapäeva muutsid raja maksimaalselt kiireks. Start oli mäe pealt ja peale seda pööre ringi kõige kitsamaid ja aeglasemaid lõike sisaldavale osale. Muidugi oli seetõttu veidi ekstra rüselust ja grupp oli peagi pikk köis kuni siis ehk kilomeeter hiljem see sama uus järsk laskumine kõik laiali ajas ehk tekkisid väikesed pundid. Sain hästi minema ja stardiringi sõitsin 30 koha ümbruses. Sealt edasi hakkasin iga ringiga tõusma ning viimasel ringil võistlesin Jose Hermidaga 13 ja 14 koha peale. Ta jõudis mulle järgi ja läks mööda kõige pikema tõusu lõpus. Püsisin ta tagarattas laskumisel ja ka järgmise lühikese tõusu, kus ta proovis olukord enda kasuks äralahendada. Järgnenud kurvine ja künklik osa(see sama, mis kuulus ka stardiringi juurde) möödusin temast omakorda, et kurve ees võtta ja maksimaalselt pedaalida igal pool. Kasutasin ära fs ratta eelist ajades pedaale ringi ka seal kus ht mees oma tagumikku sadula kohal hoiab ja tirri laseb. Selle kahe joogiala vahelise lõiguga sain sisse u 10 sekundilise edu. Jalad oli täitsa kutud juba, kui üritasin viimast tõusu viimast korda nii kiirelt ületada kui võimalik. Ja, no see tundus pikem kui kõigil eelnevatel ringidele. Suutsin oma edu hoida ja lõpetasin 13. kohal. See on minu parim tulemus Euroopa meistrivõistlustelt meeste eliit klassis.