Windham

Nädal algas üpris kehvalt, olin Kanada mk etapil külmetanud ja tulemuseks tubli nohu ja haige kurk. Trenni sai tehtud ja võimaluste piires ka külmetushaigustega tegeldud. Reede ja laupäev oli juba täitsa enam vähem olla aga power polnud päris see. Tegin oma trennid ära ning uskusin, et nii hullusti ikka ei saa minna kui nädala eest.
Pühapäeval oli kõige parem olemine kogu selle nädala jooksul. Sain stardist hästi minema ja kõik tundus hea, kuniks pöörasime ringile sealt murult ning siis ei näinud enam midagi. Absoluutselt mitte midagi. Oma ees sõitja tagaratast ja selga ning niimoodi poolkõvas tempos sõitsime kuni selle järgmise pöördeni- stardiring. Siis läks juba veidi paremaks ja selgemaks. Esimene ring oli veel ka üpris jube see finishisirge ja tõusu algus. White Way nime kandva kruusatee all oli jõudnud suure pundi tagaotsa, mis muidugi laskumisel juppideks läks. Jällegi- mega tolm. Rada on minu arust selline, mis lubaks veel põnevamat ja väiksemate vahedega võidusõitu ja eelkõige oleks see veelgi huvitavam ekraanilt jälgijatele, kuid selleks peaks seda tolmu kordades ja kordades vähem olema.
Sõitsin tõusvas joones kuni viimaste ringideni siis sai jõud otsa ning tuli positsioone loovutada. Samuti tundsin kuidas laskumise viimases osas, mis lagedal ja kõige kiirem, sundis väsimus rohkem hoogu mahavõtma kui vajalik. 29. koht polnud sugugi paha. Kaks viimast ringi korraliku kiirusega ja 2 asemel oleks võinud vabalt olla ka 1.
Aitäh tiim Clif Bar ratturile Ben Sonntag ja tema mehannile Myron abi eest joogialas.(Special thanks to team Clif Bar rider Ben Sonntag and his mechanic Myron for support in the feedzone).