selle hooaja kaks viimast sõitu

Pole mahti olnud, et viimaste sõitude kohta mõned read kirjutada. Teen siis selle täna ära. Kolmandal oktoobril sõitin Itaalias ühe xcp sõidu(La Prevostura), mis oli mõne saja kilomeetri kaugusel mu elamispaigast. Ilm oli eelnevalt vihmane ja sadas ka sõiduajal kergelt. Kuivades tingimustes olnuks tegu väga kiire sõiduga, aga märg ilm muutis raja tehnilisemaks ja kindlasti ka paremaks. Pikkasid tõuse ei olnud ning esimesed kilomeetrid olid hoopiski väga kiired ning otsustav minek toimus vihma-libedal trepiastmetega munakivi tõusul. ülitäpselt tuli pedaleerimisel jõudu rakendada, sest natuke kõvemini tähendas: ratas ringi ja kiirus koheselt palju väiksem(paar meetrit eessõitjale hetkega äraantud) ning seda sadulas istudes, sest püsti peal tundus liiga võimatu olevat. Pool tõusust sai kuidagi balanseeritud pidamise piiril ja vahel üle selle ja ühtlasi kiiremate tempos püsitud aga siis tuli paar viga sisse vms ning jäänud ma olingi. Kohe peale selle tõusu lõppu proovisin veel esimesi kinnipüüda(vahe ei olnud suur) aga hilja. Viimased 10 kilomeetrid olid vb just seetõttu nii vaevalised. Enda sõit polnud suurem asi aga porine rada ja vihmane olid meeltmööda ning just see aitas kõik negatiivse kuhugi tahaplaanile jätta.
Esmakordselt sain see aasta osavõtta Lõuna- Prantsusmaal toimuvast Roc de Azur nimelisest rattaüritusest. Kui keegi küsiks, et kuhu või mida sõitma minna siis seda võistlust soovitaks kindlasti. Enne või peale sõitu saaks samas seal samas lihtsalt puhata või turismiga tegeleda. Hea treenituse ja/või laia rattapargi korral saab koguni nädala jagu võidusõita. Kõvakahvlit ei ole tarvis kaasa võtta. Ise osalesin pühapäeval toimunud 56km pikkusel sõidul, mis peaks ka olema xcp vist. Kuna netis regamine oli ammu enne lõppenud, kui tiim selle sõidu väljapakkus siis tuli end kirja panna päev enne starti kohapeal. Stardimaks oli kallim aga lisaks ei saanud enam esimesse koridori(nii väideti), mis mõeldud eliit klassile(ilmselt ka eelmise aata kiiremad) ja tuli startida teisest kastist- see oli aga väga suur. Sai juba umbes 20min enne starti koridori mindud aga üllatuseks tähendas see ikkagi pm viimast rida. Täiesti mõistmatu, miks ja mis kell need esimesed sinna lindi taha juba ronivad?! Üllatas ka see, et rada oli väga lai. Algul mõned silla ületused olid, kus pidi seisma veidi aega ja esimene tõus oli ka singel aga peale seda anna ainult minna. Laskumised tehnilised ja kivised aga mööda sai ka seal, tuli lihtsalt teine "joon" valida. Loomulikult oli ka singelid ja kõik seda, mis ühest mtb sõidust mtb sõidu teeb. Arvestades seda suurt rahvamassi (mis seab oma nõuded ka rajale ja selle laiusele, sest kõik peavad ju kuhugi äramahtuma;)), olid korraldajad super hea ringi valmis joonistanud. Ootasin midagi palju igavamat ja labasemat aga sain kõike muud. Järgmine aasta tahaks jälle seal stardis olla.

Gimondi bike

Seekord lühem ots, ainult 40km ja päris kiire ka. Start linnast ja paari kilomeetri pärast pikk asfaldi tõus, natuke kruusa ja seejärel veidi tehnilisem aga eniselt ülesmäege kulgev lõpuosa. Need viimased mõned sajad meetrid(vb veidi enam) muutsid juhtgrupi päris väikeseks(u 15 sõitjat). Olin seal täitsa olemas kuniks juba 3/4 laskumisest sõidetud sai ja järjekordne kumm õhu välja lasi. Tore, et laskumise lõpus oli korraldajate poolne tehnilineabipunkt, kus olemas hunnik sisekumme, kompressor jne. Sisekumm installitud ja ports õhku seal sees, jätkasin sõitu. Järgnes mitukümmend kilomeetrit väikeste põntsudega kruusateid, singleid, heinamaad ja natuke ka asfladi. Pikem ja üpris järsk ronimine ootas ees umbes 5km enne finishit. Peale selle mäe ületamist olin 19 kohal ning sõita jäänud ainult üks laskumine ja veidi linna vahel kallutamist. Laskumine oli väga kiire aga sisaldas ka kahte teravaid aga väikesid kive täis rock garden'it. Õnnestus need läbida ilma sisinateta ja peale 1h35min olin finishis. Tegu oli uci xcp teise kategooria sõiduga, mis annab võrdselt punkte xco teise kat. sõiduga(esikümme). Stardis oli ka värske xco maailmameister, kes lõpetas sõidu kuuendana.

maraton

Pikkuselt ei olnud tegu pika maratoniga, ainult 65km aga tõusumeetreid korralikud 2300. Alustasime linnatänavatelt ja kilomeetri pärast hakkas 8+km pikkune tõus. Mõnda aega olin esimeses grupis aga peagi hakkas tempo üle jõu käima. Ei kihutatud hullumeelselt või midagi sellist. Pärast Kanadast naasmist külmetasin trennis ja tekkis midagi köha laadset. Õhk ei käi nii ringi kui muidu. Hea on see, et siin ilmad veel soojad ning ka tänu sellele läheb asi vaikselt paremaks. Kuigi tundub miskipärast, arstirohud, mida sellega seoses võtan, muudavad uimasemaks/unisemaks või on köha ise see segav faktor või hoopiski pikk hooaeg lihtsalt äraväsitanud. Kogu aeg nüüd väsimus kallal. Igatahes sõitsin oma rütmis edasi, vahel tekkisid lühiajaliselt ka väikesed pundid aga need lagunesid kiiresti, kes kadus silmist ja kes jäi maha. Ülesmäge ronimise järel peab ju millalgi ka laskumine tulema ja muidugi on ka see pikk. Kui kerge ht on lõpuna näivaid tõuse sõites väga hea siis laskumistel oli asi vastupidi ja mida kauem olin ajaliselt sõitnud seda härivamaks see teine osa muutus. Ühe lühikese laskumise eel oli hoiusmärk- 34% langus, midagi uut. Aega kulus mul 3h20' ja rajaolud olid head, vaatamata terve eelmise päeva sadanud vihmale. Start kell 9.30, sooja oli 6 kraadi, kõrgus 1090m, kõrgeim punkt 1807m, madalaim punkt 1050m.
Ahjaa, esmaspäeval käisin Padova rattamessil ja tegin mõned pildid meelepärasematest sõiduvahenditest. http://album.ee/album/252738/50249541

võistlusvaba nädalavahetus

Üks väheseid nädalavahetusi, kus ei võistelnud ühelgi võistlusel. Plaanis oli küll osaleda emv teatekrossis, aga erimeelsuste tõttu jäi asi ära(sõitjad eri tiimidest). Tegin siis trenni ja laupäevaljuhtus xtri käpaga nii:


Kolmapäeval natukeseks ajaks tagasi Itaaliasse.

m st anne

Terve nädala valitsenud kuumus ja kõrge õhuniiskus andsid täna järele. Öösel sadas ka natukene vihma, mis muutis raja kiiremini läbitavaks ja tolmuvabaks. Samuti oli rada korrastatud, sest treeningute ja esimeste startidega sõideti sügavad vaod ja suured augud laskumistesse(tingitud pikast kuivaperioodist). Muutusi võrreldes 08 aasta rajaga oli palju: ring üle kilomeetri lühem, kitsaid singelid vähem, uued lõigud ja mitmed kohad vastupidises suunas varasemaga. Väga tehniline endiselt.
Võistluseelse nädala esimesed päevadel olin rohkem väsinud kui tavaliselt. Viimane trenn enne võistlus aga andis enesekindlust juurde ja tundsin end värskemana. Seis tundus paljulubav. Kahjuks läks vastupidi. Soendust tehes sain aru, et täna pole minu päev. Võistlus on pikk ja vahel muutub enesetunne/minek selle edenedes paremaks. Start oli eriti raske, tundus võimatu esimeste tempos püsida ning nii ma vaikselt tahapoole vajusin. Seekord ringide vähenedes midagi rõõmustavat ei juhtunud, kuid siiski küllaltki ühtlaselt ja keskpäraselt kõik 6,5 ringi ma lõpuni sõitsin. Eelviimasel ringil tuli laskumisel jalg pedaalist välja(trepi sarnane koht) ja selle tulemusel kett maas ning kaotasin mõnekümne meetri kaugusel olnud 3 sõitjat kadusid tükkmaad kaugemale, neist suutnuks ilmselt mööduda, sest eelnevalt vähenes vahe iga ringiga. Paar pedaali jama tuli veel ette(peab kinga veidi lähemalt uurima, suht uus) ja nii jäigi lõppkohaks ikkagi 29. Peale paari viimast head võistlust oli tänane sõit pettumus. Ei teagi, mida pidanuks/võinuks teisiti teha.

US

Ameerika reis algas väikese ebameeldivusega, pagas jäi Taani(va rattakastid). Lubati järgmisel päeval samal kellaajal saabuva lennukiga järgi saata. Kohaliku aja järgi saanuks asjad kätte alles hilja õhtul, NY-> Windham’i veidi alla 250km. Siiski lubati, et lennufirma maksab kinni “hädavajaliku“. Ratas, kingad, kiiver, prillid olid mul olemas, muu vajalik tuli osta. Lubatud neljapäeva õhtuks pagasit ei saabunud(lennujaama saabus) ja öeldi: homme kella 12 paiku kindlalt olemas. See erilist usku ei äratanud eelneva põhjal. Võimalus oli pagasile ise järgi minna ning see varjant käiku läkski. Siinkohal tuleb õnne tänada vms, sest kui isa lennujaama saabus, oli kõik juba Detroiti lendava lennuki peale tõstetud. See lennuk tegi ka vahemaandumisi ja üks lennuväli siit 1h sõidu kaugusel. Põhjenduseks lausuti, et nii neil(lennufirmal) lihtsam. Selline plaan ei sobinud ning mõningase vaidlemise peale oldi nõus asjad lennukist mahalaadima. USA toll oli oma käte ja silmadega kõik ülekäinud ning mittemeeldiva konfiskeerinud- co2 balloonid, mõned aerosoolid jne. Ei midagi asendamatut, aga see kuidas allesjäätu tagasi oli pandud ei vääri kommentaari.
Mõlemal võistluseelsel päeval käisin rajal tiirutamas- meeldis kohe esimesest ringist. Lihtne rajakirjeldus oleks midagi sellist: algul ronid mäkke,seejärel paar lühikest tehnilist singlit, tõus jätkub kõige järsema osaga, lühike kiire laskumine ning natuke singlit, jälle tõus, väga teravate kividega singel(trennis lõhkusin kummi), mõne saja meetrine paun heinamaal ning viimane jupp mäest enne kui saab keerata pikale laskumisele. Tõeliselt hea rada fs rattale. Enamus ajast oli tõusul ruumi laialt ning see aitas kõvasti kaasa “tavapäraste esimese ringi“ troppide mittetekkimisele. Esimesel paari sajal meetril toimus kaks kukkumist, mida suutsin vältida. Võimalik, et siin tehti uus maailmarekord avaringil lõhutud kummide arvuga, kui sellist statistikat peetakse. Ise piirdusin ühe trennis lõhutuga. Kolm esimest ringi liikusin vaikselt ettepoole, kuniks äkki hakkas kõhus pistma ning tuli tempos järgi lasta.Selleks hetkeks oli üle poole tõusust sõidetud ning ringi lõpuks, kui mäest alla olin jõudnud, kadus ka see “valu“. Tõstsin natuke tempot ning varsti hakkasid eespool olijad jälle paistma ning kõik edenes kuni viimase ringini. Tundsin, et suudan veel paar konkurenti kinnipüüda, kuid Täitsa ootamatult lõi kõhtu ülitugev valu, mis muutis pingutamise võimatuks ning lühikese ajaga tuli äraanda 5 kohta, mis lõpp-protokolis andis 49. koha. Minu parim parim maailmakarika tulemus senini.
Esmaspäeval poolepäevane reis Kanadasse.

Võru rattaralli ja Kambja maraton

Rohkem kui aasta möödas viimasest mnt võistlusest ja siis oli tegu vist 2009 aasta kevadel Lillepi rattarajal peetud kriteeriumiga. Võru sõiduks õnnestus laenuks saada tipptasemel võistlusratas, mis muutis asja veelgi nauditavamaks.
Sõit oli päris aktiivne ja umbes peale kahekümnendat kilomeetrit toimus õige" äraminek", mille algatasid Saaremaa ratturid. Läksid nad pm kahekesi koos ja korraga, mis tekitas grupis justkui seisaku või lühise. Järgi kihutas neile veel Timmo, kui õigesti mäletan. Ise olin sel hetkel pundi eesotsas ja ootasin(ilmselt nagu paljud teisedki), et keegi läheks ja saaks talle tuulde hüpata. Veidi hiljem üle õla tagasi piiludes nägin, et grupp oli täiega pidurit tõmmanud ning ma ootamatult üksi nende ja jooksikute vahel. Aitäh ja kühveldasin esimestele järgi. Kümmekond km ehk sõitsime neljakesi koos, kui meiega ühines veel 5 peagrupist põgenenud ratturit. Üheksakesi ühtlase tempoga kihutades lasime kuni lõpukilomeetriteni välja. Enne otsustavaid hetki õnnestus mul esikummi torge saada , mille tulemusel lahkus sellest kuskil pool sisse pumbatud õhust. Olukorra "päästis" kummide sees olnud sealant, mis augu ummistas ja lubas edasi sõita(püsti sõites andis madal rõhk tunda). Jooksu vahetada poleks olnud mõtet,sest jäänud oli veel umbes 3km. Hetk hiljem pani Alpha Balticu sõitja esimese litri, millele järgnes veel paar tükki teistelt võistlejatelt. Kuna mul finishis mingeid häid väljavaateid polnud, panin ühe Läti tiimi sõitja ürituse järel kohe kontra ning kohe pea lenksu all täiega edasi. Väike vahe oli sees ja natuke aega see ka püsis, kuid punt tuli siiski järgi ja läks ka hooga mööda. Lõpetasin kaheksandana.
Laupäeval tegin taastava treeningu maanteel.
Järgmisel päeval kell 12 Kambjas maratoni stardis. Trassi pikkuseks 66km ja suurem osa sellest mööda kruusa. Lõuna- Eestile kohaselt olid teed tihti ka loodist väljas, sellest hoolimata tuli kogu sõidu keskmine kiirus ikkagi üle 30km/h. Starti läksin 5min varem ja hea, et koridori ära mahtus. Tuli kohe algul korralik pingutus teha, et sõidu etteotsa jõuda. Peale esimest metsa/heinamaa lõiku oli alles jäänud kümneliikmeline grupp, mis natuke aega koospüsis- peagi hakati lammutama. Kõigi jaoks(ilmselt?) veidi üllatavad sildid eesootavast mäefinish lõhkus pundi täiesti ja veidi peale mäekat võitnud Allani kätte ning oligi kolme punt koos, mis sõitis mööda kruusa- ja metsateid kuni viimase 7 kilomeetrini. See lõpp oli super: 2-3 arvestavat tõusu/laskumist, mättalist heinamaad ja veidi singlit. Kohe kui kruusalt ärapöörasime proovis Allan asjad selgeks teha ja vajutas kõvasti. Pingutasin nii kuis suutsin ning hetkeks tundus, et ei saagi enam järgi aga siis tulid need päästvad laskumised. Oma fs rattaga olin seal kiirem ja sõitsin teisel laskumisel väikese vahe sisse. Seejärel üks laugem ja tasem lõik(kus edu meetrid peaagu sulasid), peale seda minu arust selle maratoni sõidu kõige pikem tõus. Vajutasin kohe gaasi põhja ja enne tõusu lõppu tagasi kiigates Allanit enda taga ei näinud. Kihutasin kuni viimaste meetriteni ja sain ühtlasi ka elu esimese võidu fs rattaga.

emv Rakke

Sellist asja polegi veel juhtunud, et võistluse start edasilükatakse ning reaalne on ka sõidu ärajäämise võimalus. Õnneks suudeti võistlusrada taas(ei tea mitmes kord) korda seada ja 1,5h plaanitust hiljem tulistasime rajale. Vett oli selle lühikese aja jooksul kõvasti taevast alla tulnud, mis tegelikult muutis sõidu kindlasti huvitavamaks. Suur grupp lagunes veidi peale Rakke staadioni ümbruses tehtud tiiru ja enne 10. kilomeetrit oli moodustunud kaheksaliikmeline juhtgrupp, mis Emumäele eelneval pikal kruusalõigul oluliselt suurenes ja seejärel üürikeseks ajaks väga väikeseks kahanes. See pikk kruusateede ralli oli mulle kõige raskem, sest kiirus oli meeletu ning lisaks käis ainult üks teise võidu literdamine, millega ma enam nii harjunud pole kui paar aastat tagasi. Metsa vahel võeti asja palju vabamalt- puhati vist ja oodati uut kruusa/asfaldi lõiku. Jälgisin ainult, et pundis püsiks ja ootasin viimast 5km, kus parim võimalus midagi korda saata. Lõpu kilomeetrid kulgevad sarnaselt esimestele Rakke staadioni ümbruses, kus veidikene ka üles-alla liikumist. Jalad oli sellest kihutamisest piimhappe üledoosi juba enne poolt võistlusmaad kätte saanud, tuli lihtsalt igahinnaga pundis või selle läheduses olla. Sõidu jooksul oli ainult paar lühiajalist äraminekut. Tasapisi pudenes pundist ka üksikuid sõitja nii tehnilist probleemide kui ka ilmselt väsimuse tõttu. 4- 5km enne lõpujoont oli hetkeks veel kuueliikmeline punt koos, aga enne staadioni lähedusse jõudmist lammutati see laiali. Sel momendil olid energiavarud juba täielikult lõppenud ning veeresin inertsi jõul finishisse. Hetke olukorras lähtudes panin viimase välja paar kilomeetrit varem, kui olin algselt peas kalkuleerinud. Tagantjärgi mõeldes ei olnud see üldsegi paha asjade kulg aga powerit pidanuks õnnestumiseks pikemalt jätkuma.
Super oli see tahe ja töö, mis Rakke elanikud ära tegid, et võistlus üldse toimuda saaks. Suured tänud teile kõigile kena pühapäeva eest!

trc Rakvere

Esimene võistlus uues vormis! See oli ka kõige positiivsem asi kogu selle sõidu juures, okei rada oli tegelikult samuti tip-top. Enne sõitu hakkasid "jamad" peale: alustuseks õnnestus teisel prooviringil hea hooga külili panna. Põhjus lihtne, tundus et "Seda kohta" on palju parem teistmoodi sõita, sest saab otsemini ning muidugi ka kiiremini. Parema põlv nahk selle tulemusel taas katki. Starti. Esimesed kaks ringi õnnestus klaasikilde ja muud teravat vältida siis kolmandal ringil lõikas mingi asi kummi paraja lõhe, mille peale oli kumm paari sekundiga tühi. Vahelduva eduga sõites/joostes, ei saanud kinga pedaalist välja ning tagajärjeks väikese hoo peal "ümbervajumine", mille tulemusel väänasin vasaku käe nimetissõrme välja. Tunda hakkas see andma alles viimastel ringidel ja peale sõitu läks korralikult paiste. Valutas ka parajalt. Kui varujooksu alla sain ning üle joone veeresin, olin esikolmikust 1'25'' kaugusel. Tõstsin natuke tempot aga sellest polnud absoluutselt tolku, sest vahe püsis kuni sõidu lõpuni kuskil seal kandis.
Üks Margus Valja pilt:

vorm

Enne sõitu sai ka see valmis:

Val di Sole

Eelmine nädalavahetus juhtus midagi "täiesti uut". Ma ei saanud võistelda, sest lõplik registreerimine ja litsentsikontroll jäi läbimata. Võistlus toimus laupäeval, sest pühapäeval oli kavas ainult DH. Kohale läksime reedel nagu siiani alati, erinevus seisnes siis selles, et tavaliselt tähendab see võistluspaika saabumist 2 päeva varem, nüüd aga üks. Viimane võimalus registreerimiseks oli reede hommikul kella 9- 11. Sellel ajavahemikul oli kohapeal tiimi boss, kes lihtsalt ei tulnud selle peale, et võiks selle asja ära teha. Meie saabusime kella 12 paiku ja tunni jagu hiljem trenni ning karm tõsiasi selgus alles pärast seda.. Tegelikult on võistlus eelne ajakava igal mk etapil sama, ametlikud treeningajad on isegi suhteliselt samal ajal. Igaüks saab siit oma järeldused teha. Põhiliselt täna Nõmme ja Iisaku sõitude punktidele olin tõusnud juulikuu lõpu seisuga u23 ratturite arvestuses top20 hulka. See tähendab stardikohta 50-70 koha vahel. Minu stardinumber oli selleks sõiduks 69( nt Champerys 119). Egas midagi magasime öö eelnevalt reseveeritud hotellis ja järgmine päev peale naiste sõitu sai pikk ja raske trenn tehtud. See oli ilmselt parim viis auru välja laskmiseks.