Alates kolmapäeva hommikust olen viibinud Inglismaal. Algus oli palju lubav, sest ilm äravahetamiseni sarnane Itaalias olnuga ehk siis päike ja 20 kraadi ümber püsiv temperatuur, ootasin midagi kehvemat. Miskipärast aga läks iga järgneva päevaga järjest külmeks ning nädalavahetusel valitses võistlukohas selline 7-8 kraadine õhk ja hall taevas. Varvastel vist ei hakanudki sõiduajal soe. Väikese märkusena: siinne kant on sama mägine kui Põhja-Eesti. Ring oli päris pikk, üle 6km ning sisaldas ohtralt kitsast singeltrack'i, mille ainuke tehniline element oli,et kellegist lihtsalt polnud võimalik mööduda. Singleid ühendasid lühikesed kruusalõigud. Stardi järgselt peale paari kurvi ootaski ees esimene kruusakas ja seal võeti üles selline hoog, et elioni maitse oli hetkega suus. Ainuke probleem oli see, et võistluseelne ettevalmistus polnud vastav selliseks mtb kriteeriumiks. Poolteist ringi suutsin pea lenku all grupis(ja nende vahel) üleelada aga siis oli ka kõik. Kruusa peal toimus selline sprindivõistlus, et ma polnud suuteline oma kohta kordagi parandama kogu selle aja jooksul, mil seal olin. Singlitel liikus kogu punt nagu rong, sest mööduda polnud võimalik(ilma et ees pool linti sõidaks ja peatuks). Kolmandal ringil läks asi veel hullemaks, sest ühes stardis olid koos eliit, juunorid, expert klassi mehed ja ka sport klassi mehed ja liikumiskiiruse vahe suu. Sellist ükskõiksust või kohati lausa põlgust, mida enamus ringiga(mõni mitmega) saanu kiiremate vastu näita oli midagi täiesti uut minu mõistusele. Võib olla on üks põhjus müstiliselt kõrges stardimaksus(31 naela). Korraldatud on seda asja nii aastaid ja põhjust midagi muuta polevat. Võistlusmaa oli 6 ringi ning kogu alles jäänud ringide käigus parandasin oma positsiooni paar koha võrra. Tundsin ülimat rõõmu, kui sõit läbi sai, sest ausalt, see oli väga tüütu.
Reedel lendan Portugali, kus pühapäeval samuti c1 võistlus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar