Sirmione

Itaalia xc sarja teine etapp(esimene oli Massa Marittima hc) toimus uues kohas. Täitsa Garda järve ääres, tõelises turismikeskuses- Sirmiones. Vaatamata vihmasele ja jahedale ilmale oli kohal palju inimesi, kes suuresti täiesti teadmatult rattavõistluse raja äärde sattusid. Ürituse peakorraldaja oli minu tiimi manager, kes eelnevalt mitu aastat sama asja teinud Montichiari's. Mägiratta võistluse organiseerimiseks pole Sirmione just head (looduslike)eeldustega koht, aga pull rada oli valmis meisterdatud, aga sellisena sõidetav ainult kuivades oludes. Seega tuli ringi päris palju muuta, sest pühapäevane ilm oli kõike muud ilus ja kuiv. Alustada võiks hoopis reede õhtust, kui toimus meeskonnasõit(3 sõitjat tiimis). Seekord ei sõitnud me pühapäevast xc ringi(nagu Montichiaris tavaks oli). Üritus toimus pimedas ja seega on valgustust tarvis ning vastavalt selle vaadati ka võistlurada. Valgusega nagu ikka- vahel rohkem, vahel vähem ;) Asi lühike, vist 3km ja kõik. Saime kirja kaheksanda aja. Tund enne sai ühiselt õhtusöögilauast tõustud ning otse starti. Rada polnud keegi sõitnud ega näinud. :)
Eile(pühapäeval) sadas terve päeva vihma ja rada, mida muudeti vist iga stardi järel kulges nüüd 2/3 ulatuses murul ning sisaldas ohtralt 180 kraadiseid kurve ning mõnda laugemat. Sõit toimus justkui koridoris, sest kogu aeg oli "rada" kahelt poolt piiratud lintide või reklaamtahvlitega ehk siis kõrvalt vaadetes oli muruplats(neid oli mitu) linte, tahvleid ja poste täis topitud. Stardi järgses kurvis toimus suur kukkumine, kiire reaktsiooni tõttu pääsesin külakuhjast ning hetk hiljem oli seljataga harjumatu vaikus. Mu kõrval polnud pm ühtegi ratturit ja minu ees ainult need, kes ka eestpoolt startisid. Koht oli seega ilmselt 30. kandis ja seda seniks kui pöörasime esimesele muruleplatsile, kus ootas lintide rägastik. Kitsas oli nagunii ja pidamine kurvides polnud samuti kiita ning muidugi tekkis korralik tropp. Ühtäkki otsustas keegi, et tema oodata ei viitsi ja pani tuimalt läbi lintide ja loomulikult läksid ka suur hulk rattureid sellega kaasa, mille tulemuseks oli täielik kaos. Ma koheselt selle "ekspressi" peale ei läinud, positioon ei olnud soosiv(olin pm U põhjas, kui mass otsustas ilma kaart tegemata lõigata). Liialdamata võib öelda, et sellega oli minu võidusõit otsustatud. Kuna ma katkestada ei viitsi siis driftisin nii palju ringe ära kui aeg lubas,(80% reegel) seekord 4/6. Kahju, et ilm nii suurt rolli selle ürituse õnnestumise/ebaõnnestumise osas mängis. Siiski ei läinud kogu korraldajate vaev raja meisterdamise osas kaduma, sest päev varem võistelnud said sõita täispikal ringil ning kahtlemata pakkus see palju rohkem positiivseid emotsioone.

Marco B. pilt