Montichiari

Sel aastal on neli Itaalia xc sarja etappi järjest, esimene toimus 2 nädala eest ja nüüd siis teine etapp ning peale seda kaks tükki. Pärast seda stardib ka mk sari.
Vihma rohke kevad jätkub ja laupäeval sadas pea terve päeva. Master klasside sõitjad(ja mitte ainult) võistlesid väga poristes ja märgades oludes. Pühapäev oli soe ja päikesepaisteline aga kuna sõitudega alustati  juba hommikul siis tegid korraldajad ringi natuke lühemaks, jättes välja ühe eriti mudase ja pehme lõigu, kus täna ja sõitmine kõne alla ei oleks tulnud. Tõusud ja laskumised on lühikesed ja järsud ning kuigi rada muutus kiiremaks ja kuivemaks iga sõiduga, oli siiski palju jooksukaid. Mõnigi neist oli lihtsalt eelnevalt nii ärajoostud, et lihtsalt juba see välistas sõitmise.
Stardiajaks oli 15.00 ja sõitjaid(eliit ja u23) kokku saja kanti. Stardist ei saanud kohe jalga pedaali ja kaotsin nii mõnegi positsiooni aga seejärel linnavahel munakivi tänavatel kurvitamisega õnnestus tänu headele sõidujoontele olukorda parandada ning stardiringi tõusul püsisin liidritega koos. Sattusin Martinez tuulde ja see tundus hea koht, sest oma järjekordset comebacki tegev olümpiavõitjast prantslane on olnud sel aastal väga väle. Sel korral tundus ta ehk veidi ebakindla või ettevaatlikuna, sest lasi päris kiirelt tema ees olnud sõitja minema. Esimesel võimalusel tuiskasin temast mööda ja lõpetasin avaringi 11. või 12. Järgnevate ringidega kiirus vaikselt kasvas, sest rada muutus kiiremaks ja ka rehvidest, mida kasutasin esimest korda, oli tekkinud mingisugunegi arusaam.
Kitsad singletrack lõigud oli kiiremad kui kunagi varem. Pehmetes oludes sissesõidetud sooned ja väliskurvi kogunenud muda, mis nüüd juba vaid parajalt nätske. Hoia ainult ratas kaldu ja usu, et veab kurvi lõpuni välja. Kohe seal samas olev võsa ja puud võivad ju veidi hirmutada aga nendele pole vajadust ega aega keskenduda. Igatahes need kaks kitsast singli juppi, kus mõlemas 6-7 sellist "olude tõttu tekkinud" kurvi, oli minu jaoks kahtlemata kõige suuremat emotsiooni pakkunud osa rajast sellel aastal. Ja see on lõik, mis kuivades ei pruugi isegi meelde jääda- et selline asi üldse rajal oli.
Veel eelviimasel ringil oli minu ja Frueti vahel mängus viimane poodiumi koht ja kuna olime koos sõitnud mitu ringi siis teadsin, kus ja kuidas mul tasuks üritada rünnata, kui me ka viimasele ringile koos läheme. Kuid siis tuli Martinez ja sellise hooga, et teha polnud midagi. Lihtsalt sellise kiirusega kihutas üles tõusust. Proovisin küll järgi minna aga ei olnud sellist võimsust. Viimasele ringi algul olin koos Martinoga ja panin ajama kohe esimesel võimalusel ning sain vahe sisse. Järgmise poole ringi jooksul tuli ta küll vaikselt lähemale aga päris järgi ka ei jõudnud. Kannatasin natuke ka eelmisel ringil purunenud lenksuluku trossi pärast ning seetõttu.
Enne viimast ja kõige pikemat jooksukat tegin kahe suure juurika ületamise järgselt väikese sõiduvea, läks libisema ning läksin sõidujoonest välja. Olin eelnenud singli kurvitanud nii kuis suutsin ja väike edumaa püsis aga jalad olid nii jämedad, et ei suutnud jalga pedaalist välja keerata- jooksukas oli kohe siin, lihtsalt pidin nüüd kaks sammu rohkem tegema. Sekundid tiksusid kiirelt ja Martino sai mööda ja läks kiiremini tõusust üles kui mina. Seega lõpetasin sõidu seitsmendana.
Järgmisel pühapäeval kolmas etapp Chies d'Alpago.

Klõps: Boss
Video: https://www.youtube.com/watch?v=y0ThNxWF_SE