Aplago

Esimest korda võistlesin seal, kui toimus EM. Üldse on tegu ühe kõige vanema xc sõiduga Itaalias ja see paistab ka selgelt välja. Seekordne võistlus oli eriline, sest ei sadanud vihma eelneval päeval ega ka võistluspäeval.
Rada oli täpipealt samasugune nagu eelmisel aastal(seekord kuiv), ainult stardipaik oli mõnikümmend meetrit teise kohta kolinud. Stardivile järgselt oli kohe eest tõus ja esireast startimine muutis olukorda väheke lihtsamaks. Kui kolmveerand sellest mäest ära sõidetud ja hakkas tõsisem võitlus hea positsiooni eest siis õnnestus kogemata käiguvahetuse klahvi kaks korda järjest vajutada ning seega kadus natuke kiirust ja vb ka mõni koht. Tõusul oli vastutuul ja olin püsinud heal kohal, kellegi tuules kogu esimese osa ning tundus, et enne asfaldilt mahapööret saan päris eesotsas laskumisele. Vaatamata sellele sain stardi-finishi ala järgselt esimesed kätte. Nüüd kilomeetri vahelduvat üles-alla maastiku ja kiirelt õnnestus oma kohta parandada ja olin kusagil 10 positsiooni juures. Peale ühte lihtsat laskumist, mille lõpus tuli üle pöörata sillale, et üle vee saada ja siis teisel pool uuesti pöördega sillalt maha. Sõitjad kõik üksteise järel rivis, pidurdamine enne silda ja siis pööre. Piduradamine kõik ära tehtud ja keset kurvi, kui äkki eessõitja ratta püsti tõstab ja pidurdab. Mul oli kaks halba valikut sel hetkel: tema rattasse sõita ja ilmselt üle lenksu lennata või paraja nurga all olles lihtsalt pidurdada. Valisin teise varjandi ja panin hetkega külili, kuna see käis päris kiirelt siis järgmine hetk ei saanud kohe arugi, et mis-kus-kes. Võtsin ratta ja vaatasin, et käiguvaheja alles nii uuele raami ülemisele torule koleda kraapsu tõmmanud ja seejärel koos pidurilingiga maaga paralleelsesse asendisse liikunud. Enne kui neid tagasiliigutama hakkasin, mõtlesin väga kergelt ümber jala oleva parema kinga peale- kindlasti katki,
aga näed, ei olnudki. Pingutasin ülemise klambri uuesti ära ja sättisin lingi ja vahetaja ka enamvähem asendisse. Vaatasin, et kett endiselt peal ja tagumine käigukas ka omal kohal- saab vist sõita. Sõitjaid tuhises selle aja jooksul mööda omajagu ja esimeste vändapöörete järgselt mõtlesin, et täna ei tule midagi ja keeran boksi. Sekund hiljem jõudis kohale viha ja mingist pooleli jätmisest juttu polnud enam absoluutselt. Muidugi oli väike närv sees, kui tõusu lõpus käike järjest kergemaks vahetasin, et kas ükshetk kogu see värk kodarates ei lõpeta aga ei lõpetanud. Pool sellest võib kirjutada vedamise lahtrisse aga teine pool läheb kindlasti Merida disainerile, kes sellise tagumise käiguvahetaja kõrva valmis mõtles.
Ainukene asi, mis peatselt töötamast lakkas oli amordilukk, ei oska öelda, kas selle tingis kukkumine või miski muu. Igatahes alustasin võidusõitu pm uuesti kusagilt top30 hulgas ehk- raske täpselt hinnata. Sõita oli tarvis kuus ringi ja vähem kui järgmise nelja ringiga olin viies. Eelviimase ringi lõpuks kaotasin neljandale kohale kakskümmend sekundit. Kui viimast korda raja kõige parema nähtavusega punktis oli vahe ikka veel 15'' siis oli üpris kindel, et puhta sõiduga seda vahet tagasi ei tee. Peale laskumist teise joogialles jõudes oli vahe sama ning hakkasin vähe kergemalt võtma. Õigemini tundsin vist langenud pinge tõttu alles nüüd energia otsalõppemist ja väsimust. Kuid kuuendal kohal olev Tiberi jõudis seetõttu mulle päris lähedale ning pidin veel mõned kiired liigutused tegema, tõestamaks et mul pole mõtteski talle midagi kinkida.
See viies koht on minu parim tulemus Internazionale d'Italia sõitudel senini.

pilt by Domi