Val di Sole

Photo by Hoshi Yoshida

Kaks aastat tagasi toimus esimese sajakonna meetri sees suur kukkumine, mille tulemusel murdus ära pidurilink. Peale lühikest stardiringi peatusin tehnilisesalas ja sai selle nipukate abil kuidagi ümber lenksu tagasi. Natuke hiljem selgus, et ka esimene käiguvahetaja oli kannatada saanud ja vähegi suurem rappumine tähendas peatumist ja keti käsitsi peale panekut. Sõit jäi pooleli, ei saanud ringigi kirja.
Täpselt nagu kahe aasta eest, läks ka sel korral sõit tehniliste probleemide tõttu untsu. Peale lühikest stardikiiredus olin väga heal kohal ja ei pidanud meeletult rabelema ja trügima. Vahetasin käiku ja tasutaks võõras heli. Mõtlesin, et kett tuli maha aga paraku oli see hoopis katki läinud. Veeresin siis vaba hooga, vaikselt lootes, et keegi pea lenksu all kihutades mulle otsa ei sõida või ratta küljes midagi kaasa ei vii. Pääsesin ja korra mõtlesin, et kas tõstan ratta üle lindi ja löön sellele kõigele lihtsalt käega või jooksen nii kiiresti kui võimalik selle stardiringi ning siis boksi, et mehann saaks uue keti peale panna. Valisin selle teise varjandi. Finishikaare alt läbi sõit oli kaotust esimestele kolm minutit ja üheksateist sekundit. Ainuke mõte ja eesmärk- kõik ringid kirja saada. Esimese ringi sõitsin täitsa üksi ja kindlasti pingutasin veidi tempoga üle. Järgmistel ringidel hakkasin järjest suuremaid ja väiksemaid punte kinnipüüdma ning enamasti polnud neist võimalik ka kohe mööduda, mis andiski ehk mõne hetke rohkem, et veidi taastuda. Sõitisin neli järgmist ringi ühtlases tempos aga viimased kaks tulid rasekelt. Olin mõlemal ringil u 20 sekundit aeglasem kui eelnevatel. Viimasel ringil käis veel tõsisem võidusõit 35 koha nimel aga tuli Fangeri paremat kiirust tunnistada ja seega protokoli kirjutati minu lõppkohaks 36. Stardiringi järgselt olin 106.
Ketist siis nii palju, et katki läks powerlink lüli. See plaadi(keti külg) külge needitud tihvt murdus ära.