Andorra

Vifra baggies test session in Andorra, foto by Godo

Nädal peale emv tuli mk seltskond neljandat korda kokku, et siis laupäeva pärastlõunal võidusõit. Reis sinna kulges väga kenasti aga väike pettumus tuli pärast, kui ainsana sinna tühjaks jäänud pagasilindi äärde jäin. Üks prantslane, kes õnnest särades oma kohvrit silitas, tegi veel nalja, milles ma paraku ei saanud ja vastuseks käsi laiutasin. Tema jaoks tegi see olukorra veel naljakamaks ja hakkas rõõmsalt Sortie suunas sammuma.
Laupäeva hommikul sõitsime veidi maad ja olimegi võistluskohas. Korra tuli veel enne trenni paarist rattapoest läbi käia, et paar puuduvad asja soetada ning valmis. Rada oli kõige ehtsam vana-koolikas, kaks tõusu ja kaks laskumist ja kuna sõitsime pea 2km kõrgusel siis muidugi oli seal ka parajalt tuuline ning see mängist ka oma rolli, sest vägagi lage oli seal. Kuna tõusudel oli ruumi ohtralt siis ei olnud stardiringigi. Mahtusin oma stardinumbriga kolmandasse ritta ja sealt sain ka hästi minema ning püsisin kusagil seal 30 koha ümbruses. Laskumised oli väga kiired ja tõsiselt auku sõidetud ja tolm oli samuti tõsine. Ega seal suurt midagi esimene ring ei näinudki ja tuli lihtsalt lenksust kinni hoida. Järgmised ringid oli tempo hea ning koht paranes järjest. Kolmanda ringi esimeses joogialas haaras üks BMC sõitja pudeli, jõi klõmaka ja siis piserdas terve hunniku seda maha. Kogu esipiduri ketas oli selle jamaga koos ja pidurdamisel oli selline huilgamine, et inimesed hoidsid kätega peadest kinni. Väga vali ja rõve oli see tõesti aga suurim jama oli see, et pidurdusvõime langes tuntavalt ja selle tulemusel sai pakist jokkereid võetud mitme võistluse jagu. Kohati olid need- wahh ja woo "ohked" kõvemad kui piduri huilgamine.
Viimasele ringile läksin koos Skarnitzl'ga ja endalegi väikese üllatusena olin tol hetkel tema järel 15. Ringi teises pooles tulid juurde küll kaks sveitslast aga püsisime kõik päris koos kuni viimase tehnilise singlini. Tegelikult väga omapärane koht, sest võimalusi selle läbimiseks oli väga palju ja polnud ühte ja kõige kiiremat varjanti. Viimast osas sellest sõitsin küll enamus ühte moodi ja seal siis oli üks kitsas S kurv, selle  esimeses jõnksus oli pehme välimine osa, mis iga järgneva sõitja  järel vaikselt kadus ehk varises. Sisemises ääres oli negatiivse kaldega kivi ning juba paar ringi tuligi osaliselt üle selle minna. No ja siis viimasel korral läks see väga kehvalt, tagumine ratas libises korra ja seetõttu lõikasin väga teravalt sisekurvi, kus kohe ootas Shimano kirjadega rajatähistus lint, mis seejärel ennast kassetti ja kodarate vahele keerutas. Kett tuli järgmine hetk maha, sest vabajooksu enam polnud. Tasakesi hakkasin seda välja arutama ja tuli päris vabalt ning kiirelt, kuid siis läks katki või sai otsa aga nüüd ei mahtunud näpud enam sinna 42 hammaka ja kodarate vahele. Panin keti peale ja mõtlesin, et peab toimima need 300m veel siis on aega lõputult. Kaotasin selle ajaga 2-3 kohta ja sain liikuma aga nii kui tirri lasin, oli kett jälle maas. Kõige kiirem tundus lihtsalt joosta ja nii tegingi. Jõudsin siis üle joone 24., mis muidugi sel hetkel tundus täielik pettumus aga kui 10' omaette maas istusin ja peale seda veel selle lindi ka välja arutada siis hea meel, et asi niigi lõppes. Kaks mk on see hooaeg veel sõita ja järelikult tuleb seal see ära teha, mis nüüd selkorral veel vormistamata jäi.