Rakke

Pilt: Ühte Koma Teist

Kui viisteist minutit enne keskpäeva stardikoridori jõudsin siis tundus, et jõudsin vist napilt enne kui ajutised lindid stardigruppide vahelt ära tõmmatakse. Ja siis, kui kell kaksteist vilet lasti, jõudis mööduda mõni sekund, kui terve hulk mehi ja rattaid keset staadionit pikali olid. Vaikselt siis sealt mööda manöövedades tuli  selja tagant üks kollase-valge värvilises dressis mees, kel oli vist väga kiire või tahtmine seal samas kõrval (ja mitte üksi) pikali visata. Õnnestus tal ainult natuke värvi minu esiamordi pükste pealt kaasa võtta sel korral.
Paari kilomeetriga jõudsin tempo tegijatele järele ja suurte kiirustega sõitsime kuni esimese vahefinishini. Pärast seda muutus muutus rada veidike käänulisemaks ja polnud enam ka sile nagu asfalt. Kes pööras üheksakümne kraadi asemel ratas sada kahekskümmend kraadi, kes põrkas rattaga nagu batuudil, kes jälgis (peamisi) konkurente, kes säästis jõuda- kui rada jälle normaalseks läheb saab täiega lajatada, jne.
Nendele maastiku kilomeetritele järgnes väga kiire kruusa-asfaldi sektsioon. Selle alguseks olin välja sõitnud umbes 25 sekundilise edumaa järgnevate ees ja see tundus piisavalt arvestatav eelis, mida mitte niisama käest lasta. Uskusin, et kui seal kinni ei püüta siis on reaalne võimalus lõpuni üksi ees püsida. Seega ma ka päris kolmekümne kahega just ei sõitnud aga väga pikalt ei suutnud ajalist eelist hoida. Pärast seda läks tempo alla ja ainukesed mehed, kel oli ilmselt suurem soov midagi võita kui hirm midagi kaotada, olid Ainsalu ja Tarvis.  
Ainsalu läks rahuliku liigutusega üksi eest ja mõni kilomeeter Tarvis talle järele. Ülejäänud seltskond kulges jätkuvalt edasi ja peagi olime liidritest juba minuti kaugusel. Sel hetkel tundus, et kui nüüd midagi tegema ei hakka siis on võit läinud. Paraku polnud selles pundis kedagi, kes tahtnuks seda maratoni võita ja seega vedasin kuni viimase 700 meetrini ja veel 3km enne finishit tundus, et saan esimesed kätte. Kuid Tarvisel oli veel nii palju jaksu, et suutis õigel hetkel veel veidi juurde panna ja sellega sõidu võita. Kui sõita jäi vähem kui kilomeeter otsustas Austa, et nüüd on õige hetk ka korraks eest läbi käia. Mul on polnud enam jaksu ega ka mingit tahtmist temaga kaasa minna. Siiski libises see hetkeks kätte võidetud teine koht tal juba järgmisel hetkel käest, sest tagumine rehv ei elanud staadionile laskumist üle ja lasi tossu välja. Ainsalu, kes reageeris viimasele manöövrile, ületas finishijoone teisena ja mina kolmandana.