US Cup #1 San Dimas

Trey Jarno, mina, Kadi Niinberg ja Derek Hermon. Pilt: Jesse Kelly

Neljapäeva hommikul õige vara tuli koos oma kodinatega lennujaama laekuda, et siis kolme lennureisi abil maanduda LAX lennujaamas. Kõik kulges kenasti kuni siis lõpp-punktis selgus- ratas ei mahtunud viimasele lennule peale ja tuleb järgmise lennuga aga eakat lennujaama pagasiteeninduse töötajat tsiteerides:"Hey, don't worry mr, you will get your bike soon.." Järgmise päeva hommikul oligi olemas ja pärast ettevalmistust suund Bonelli Parki peale-võistluspaika. Sain võimaluse proovida ESI Grips kõige värskemat toodangut ning olles varasemalt mitu aastat nende käepidemetega sõitnud siis saan öelda, et need uued ergonoomilised on suur samm edasi. Speed Evolution toetab tubless ventiilide ja tubless sealantiga.
Olulise lükke selle mineku teoks saamisele andis Elmo Kassin, kes on mind rohkem kui korra Californiasse võistlema ja treenima kutsunud. Sealt edasi värsked kontaktid eestlastega, kes siin elavad ja mtb värgiga tõsiselt tegelevad. Tänu Bear Bikes Valley Bikes tiimiliikmetele Trey Jarno, Kadi Niinberg ja ameeriklasest tiimi omanikule Derek Hermon, oli mul võimalik 112 protsenti keskenduda võidu sõitmisele. Kõik toimis ideaalselt. Sooja oli korralikult 34-35kraadi ja lauspäike veel lisaks. Kõvasti vett tuli tarbida sõidu vältel ja vähemalt sama suur kogus läks enda kastmise peale. Super treenimis- ja võistlusvõimalusi oli kasutama tulnud hulk rattureid väljaspoolt Ameerikat ning oma tagasihoidliku reitingu kohaga, pääsesin starti kolmandast reast. Päike siras lagipähe ja edevalt läikivatest mustadest sidi kingadest hakkas juba kerget suitsu ja kärsahaisu tulema..
Start antud ja väga midagi seal ärateha ei õnnestunud, olin seal kusagil 30 ringis- täpselt nagu alustasin. Kuna polnud ühtegi sellist tõsist pudelikaela vms siis ei lagunenud punt kohe kildudeks ja käis kõva andmine. Esimestel ringidel vältisin igasugu üleliigseid liigutusi ja vähe väärtuslikku spurtimist ebaolulistes kohtades ning parandasin vaikselt oma positsiooni. Viimaseks kaheks ringiks olin end välja higistanud esikümne meeste lähedusse ning pool ringi enne lõppu tundus ka võitlus 8 ja 7 koha peale võimalik, kuid lõpuks jäid siiski mõned üksikud sekundid lahutama ja sain kirja 9nda koha. Tõsiselt raske võidusõit, mille puhul abi ja hea töö "feed zone's" on enam kui ülioluline. Isegi ei oska arvata, kui palju vedelikke ma kokku selle päeva jooksul tarbisin aga kindlasti on see number kahekohaline.
Siin sõidetakse ka short tracki, mis tähendas 20 minutit+ 2 ringi põhjagaasiga andmist väikesel ringil(eilse xco start loop). Jarno julgustas ikka osavõtma ja proovima ning lisaks mu oma huvi ka see disipliin järgiproovida. Niisiis Jarno regas mu ära ja oligi olemas. Starti kutsumine oli eelmise päeva tulemuste põhjal ning esirida oli soolas aga kuna stardinimekiri ei olnud kõige värskem siis sain alustada jällegi kolmandast reast- läksin ilma kutsumata. Pärast muidugi vabandati selle apsu pärast. Sõit oli karm aga hea lühike pingutus anaeroobses tsoonis. Meenutab natukene cx aga kuna võistlus oluliselt lühem siis tempo selle jagu kõrgem. Olin kogu sõidu esimeses pundis ja selle tagumises otsas ka lõpetasin, kohta pakun sinna 10-15 vahele, ametlikke tulemusi ei õnnestunud leida.

Jätkan võistlemist siin Californias, laupäeval toimub Fontanas HC kat võistlus. Seda on võimalik ka otsepildis vaadata youtube või uscup.net lehel.

Spordiklubi Breakaway on juurde saanud veel kahe inimese panuse: Kristiina M ja Kaido K. Aitäh teile!

Stardipaik.ee lehel läks käima kampaania toetuse kogumiseks, et alustada ja minna võistlema maailmakarika etappidele.
http://stardipaik.ee/projektid/jalgrattasport/martin-loo-mk-etappidele/

Saa osa kõigest jälgides(like) minu lehte facebookis

Hawaii Express Estonian Cup 2015

Ametliku sarja esitluse järgne video intervjuu Delfi TV'ga:
http://sport.delfi.ee/news/jalgrattasport/uudised/delfi-video-martin-loo-tulla-maailmakarika-sarja-voitjaks-oleks-ulimalt-ahvatlev?id=70987965

Sunshine Cup #2 Amathous

Võistlejaid stardis oli üksjagu vähem kui mitmepäeva üritusel. Stardinumber oli väga hea ja ega ka stardil endal miskit häda polnud. Sõit aga ei läinud nii nagu tahtnuks. Polnud head tunnet ja juba algusest peale oli üks kannatamine ja vaevaline minek. Esimese võistluse järgselt oli parajalt ka väsimust, kuid ettepoole vaatavalt ei tundunud ka arukas hetke olukorda mitte ärakasutada st. heas kliimas nädala jagu korralikult trenni teha. Ja tagasihoidlikum minek ei olnud niivõrd ootmatu üllatus, kui pigem väike pettumus lõpptulemuse näol, sest oli hea võimalus korralik kogus uci punkte saadaval. Lõpetasin ju alles 13ndana. Rada ise polnud ka kergemate killast- 200m tõusu ringi kohta, kitsas, väga kivine, tehniline.
Mind aitasid Küprose tuuril rajaääres Superior Brentjens tiimiliige Maksym Gavrylenko ja sel pühapäeval SCS Racing tiimi võidusõitja Matthias Wengelin.
Järgmiseks on kavas väisata Californiat, et osaleda kahel US Cup etapil. Pärast seda oleks väga tore alustada võistlemisega ka Euroopas aga eks ole näha kui palju ja mis mahus seda teha saan.

Sunshine Cup #1 Afxentia

Autor: Karl-Martin Rammo

Suur hulk aega on mööda läinud viimasest võistlusest enne Küprost. Nüüd mõned päevad tagasi lõpetasin nelja päevase uci shc kategooria tuuri. Aastaid 4-5 tagasi osalesin esmakordselt sellel tuuril, kuid siis oli see päeva võrra lühem ja samuti sõideti esimese etapina eraldistart samal rajal, kus viimase päeva xco ning nende vahele mahtus p2p(punktist- punkti) sõit.
Nüüd toimus esimene etapp Lefkara linna ümbruses ja võistlusmaaks üks 5,7km pikkune ring, mis koosnes kahest tõust ja 2. laskumist. Kirja läks avaetapilt 19.koht.
Teise päeva hommikul oli enestunne hea ning start anti juba varem mainitud Lefkara linnakesest ning esimesed 4km(ainult mäkke) asustatud alalt välja sõideti saateautode taga kuniks anti päris start. Tükk aega käis võidusõit asfladil ja kohati oli tee väga püstloodis ning sõitjaid aina pudenes ja pudenes. Kui pehme pinnase peale ära pöörasime siis muutus veeramine veidi kehvemaks aga kiirus jäi pea samaks nagu rajaprofiil. Mingi hetk haakisime ka lahti väikese 5-6se seltskonnaga kõige kiiremate hulgast ning läksime veid vaiksema tempoga edasi(st teised läksid lihtsalt kiiremini), kuid tasakesi hakkas ka see väike punt katki minema ja pikk, kiire ning ohtlik laskumine lammutas pundi täielikult. Paraku oli edasine võistlustrass väga kiire ja tuuline, üksi oli raske head kiirust hoida ja edusamme teha. Sõit lõppes karmi 3km pikkuse tõusuga, mis oli boonus juhul, kui veel jaksu alles. Vastasel juhul täielik õudukas. Õnneks olin sõitnud säästvalt ning see aitas sekundeid võita. Etapi pikkuseks 47,9km ning kohale jõudsin 18ndana.
Kolmanda päeva etapp oli veidi tuttav sellest 4-5 aasta tagusest ajast. Neutraal start täpselt nagu päev varem ja ülesmäge. Kui päris start anti siis pöörasime kohe kruusale. Olin natukene kehval positsioonil ja tuli pingutada, et esimestele järgi jõuda, kuid sain sellega hakkama. Stsenaarium oli äravahetamiseni sarnane eilsega. Tempot krutiti ja krutiti ning sõitjad järjest kadusid. Olin ka ise paaril korral raskustes ja kaotasin kontakti liidritega aga siledamatel või lühikestel allamäge lõikudel sain jälle punti tagasi. Raskeks läks siis kui algas singel ja ka tõus jätkus. Ükshetk ei jaksanud enam sabas püsida ning hilisemad paar eksimust veidi keerulisematel lõikudel jätsid mind veel kaugemale. Laskumine jällegi kiire, kitsas ja ohtlik. Ohtlik- kui kogu aja on ühel pool kivist sein ja teisel pool tühjus ja kümneid minuteid järjest ning kõrgemates ja parema nähtavusega kohtades on täisvarustuses mägironijad- vajadusel võistlejate aitamiseks/päästmiseks siis võib laskumise kohta ohtlik öelda küll. Eelnevalt rajaprofiiliga tutvudes jäi mulje nagu tulekski kogu raja teine osa kergelt ja sujuvalt allmäge aga päris nii see ei olnud. Taas oli pikalt sellist laia- "jeep road"kruusateed, mis kulges üles, alla ning seal üksi vuhisedes, oli selline võistlus- või võistlemisetunne kiire kaduma. Kaotasin sellel etapil palju aega, lõpetasin 44,9km raja 17ndana.
Neljas ja otsustav etapp xco stiilis ja koosneb kahest ringist- suur ring ja väike ring selle sees- aitab neid kahte ringi ühenduses hoida sild. See pole nüüd moderne xc rada, on järske tõusunukke ja tehnilisi laskumisi aga neid seovad kokku kiired kruusatee lõigud ning ka 5,9km ring on tänapäeva mõistes väga pikk. Igatahes, sõita tuli neid 5 tükki. Kuivõrd stardis andis keha tunda, et ka eelmistel päevadel on võidusõiduga tegeldud ja tunne polnud just kõige teravam siis iga ringiga enesetunne paranes ning viimasel kahel ringil oli tõesti hea minek. Lõpetasin etapi 14. kohaga. Tuuri kokkuvõttes olin 16.
Sel pühapäeval osalen Sunshine Cup teisel etapil, mis on ühtlasi uci c1 kategooria võistlus.

Info, tulemuste jms kiiremaks ja mugavamaks jagamiseks tegin ka twitteri konto @Martin7Loo. Pikemaid arutelusid, mõtteid ja sarnast saab ka edasipidi lugeda siit.

Kolmanda märtsi seisuga on Breakaway Spordiklubi kaudu lisandunud toetajate hulk: Meike T, Eno M, Andre K, Jüri S.

Aitäh teile kõigile!

Hooaja algus

Selle nädala lõpus alustan võistlushooaega Küprosel, kus osalen SHC kat. nelja etapilisel tuuril ning nädal hiljem C1 kategooria sõidul.
Enne avastarti on hea hetk tänada inimesi ja ettevõtteid, kes või mis, on aidanud ja aitavad mul jätkata tegelemist mägirattakrossiga siin ja sealpool punktiirjoont.
See on ka üks väheseid avalike kohti ja võimalusi Teie üheaegseks äramainimiseks ja endiselt väga loodan, et lähiajal tuleb rõõmusõnumeid ja saan teadaanda toetajatering suurenemisest. Kogemus näitab, et tihtipeale lõigatakse laused, kus tänan neid ja teid, kes mind aidanud, uudis- või videolõigust välja. Seega, kui võimalik siis ärge kõvasti sõimake ja pikalt kiruge selle eest.

Toetajad, abistajad:
Hawaii Express, Eesti Jalgratturite Liit, Sparta Sport, Veloplus, Kadi Maarand, minu vanemad, vanaisa ja perekonnaliikmed.

Suur-suur aitäh, teile kõigile, kes te olete minu tegevusse panustanud läbi Breakaway Spordiklubi, pühapäevase  seisuga on kontole kogunenud 1070€. Usun ja loodan, et annetatud summa tuleb teile mitmekordselt tagasi või juhtub midagi sellist, millest ammu unistanud olete. Toon välja kõigi ülekande teinud inimeste eesnimed ja perekonnanime esimese tähe- kui keegi soovib oma täisnime avaldamist või üldse nime väljatoomata jätmist siis palun anna sellest mulle teada. Samamoodi pöördu julgelt minu poole, kui arvad, et saaksin sulle jõu, nõu või millegi muuga abiks olla.

Eilike M, Andre H, Liis-Karu T, Tiit R, Pille N, Mari M, Hans T, Raino E, Laura M, Külli K, Alvar S, Ene M, Enno M, Evelyn B, Karin R, Berit O, Tanel V, Merilin P, Viljar J, Sulev-Mati E, Ailen M, Gregor K.

Delfi Sport

Pilt: Hawaii Express

 Ivar Jurtsenko helistas ja uuris hetkeseisu. Delfi Sport

Ringvaade

Pilt: ERR Ringvaade

Aitäh Ringvaade, Jüri Muttika ja ERR tehnilise personal!
Lugu ise siin


Minu spordiklubi nimi ja arveldusarve number:

MTÜ Breakaway Spordiklubi
EE152200221054577025

AK

Pilt: ERR AK Sport

Jutud ETV saates  Sport

Otepää superfinaal

Pilt: Kadi Maarand

Üle väga pika aja taas võidusõitmas Sügis sarja lõppfinaal võistlusel Apteekimäel stardis. Ilm oli küll külm aga rada käis üles-alla ning metsas hakkas kiirelt soe. Kolm ringi soenduseks ja seejärel pikk dress maha ning joone taha. Etteande võistlus, kus pool distantsist tuli esimesi tagaajada ning teine pool oma kohta sälitada. Hea enestunne ja mõnus rada, võitsin A finaali ära.

H100 ja enne seda

Pilt: Võrumaa spordiliit

Hawaii Express varustas Scott Spark 700SL tipprattaga, et saaksin minna püüdma kolmandat Haanja 100 võitu. Jõudsin küll trenni uue pilliga ainult korra aga tundus, et kõik sai paika. Rada Haanjas oli päris palju uuendust saanud aga minu arust natukene vales suunas. Oli küll uusi metsalõike aga rohkem kui varem oli kruusa- ning laiu metsateid. Võimalik, et sellel kõigel oli ja on ka oma põhjus, aga see muutus tundus liiga suur. Kui siis 30km Vällamäele saabusime lagunes suur punt laiali ning ületasin selle tõusu esimesena ja järgenud laskumine oli parim hetk ja koht kogu rajal. Selle lõiguga sain sisse väikese edumaa, mis püsis tükk aega sama kuni siis kilomeetriteni, mis enim metsas sõitu ja tehnilist elementi pakkusid. Seal kasvas vahe märgatavalt aga siis hakkasid tulema jälle pikemad kruusa ja heinamaa lõigud. Ilmselt ka seetõttu ei pööranud piisavalt tähelepanu sõiduajal toitumisele ning kui 2h35 sõidetud, olin söönud ainult ühe väikese batooni esimesel tunnil. Toitusin ning lootsin parimat aga peale 70. kilomeetrit oli see raske ärakukkumise hetk käes ja umbes 10km hiljem tulid neli sõitjat järgi ja sõitsime koos veel järgnenud tehnilsema lõigu ning peale seda kui teravamad jalad üritama hakkasid siis nendega konkureerimiseks jaksu polnud enam. Viimased 10km tundusid ülipikad aga üle finishijoone ma ikkagi sain.
Peale mm'i ja enne H100 tegin 2 starti. Bundesliga finaaletapil tegin väga head sõitu. Vorm enne mm'i oli väga hea ning ei olnud see kadunud ka nädal hiljem. Viimasel ringil veel võitlesin kohtadele 3-5 ja paraku tuli tunnistada kahe konkurendi paremust ja sain kirja viienda koha, mis oli samuti hea tulemus. Seejärel siis Tartu maraton, mis ettearvatult kujunes raskeks ja küllalt frusteerivaks. Kuna klubi hooaeg oli läbi siis lihtsalt tahtsin jälle proovida üle mitme aasta.

MM

Pilt: Boss

numbriga 60 stardis ja algus oli keeruline, juba sellel kruusalõigul oli selline tolm üleval, et ei olnud võimalik teed näha. Kui muru peale saime siis sai kihutama hakata. Esimene ring oli raske ja trügimist palju, kuid sain sellest päris hästi läbi. Esimese ringi järel oli 72 ja tunne hea. Jätkasin tõusu järgmise ringi jooksul, tulles teise ringi lõpp kinnitava finishikaare alt läbi 58 kohal.  Jõudu võimalikult targalt jagades ja laskumistel liigselt riskimata möödusin kolmandal ringil 10nest konkurendist ning suurem seltskond oli kohe samas ees. Paraku täiesti arusaamatul põhjusel lõhkusin ühe pedaali kinnitusklambri ning ka teine pool oli selle tõttu kasutuskõlbmatu. Ei jäänud muud üle kui kolmanda ringi järel rajalt maha tulla. Ootamatu asi, enne starti pistsin üle mitme aasta ka co2 ballooni koos kraaniga tasku, et mine tea...
Tõsiselt raske ja tagasilöökide rohke hooaeg lõppenud ka kuidagi paremini.