Vårgårda

Võitsin teise uci c1 kategooria võidusõidu sel hooajal. Ja see teine võit tuli Rootsis Vårgårda raskel ja tehnilisel rajal. Ilm oli jahe ja nendes oludes on raskem võistelda kui palavaga.

Stradiring oli väga intensiivne, norrakad panid teravalt kohe algul ning olid eesotsas. Siiski täispika ringi alguses olime peagi kolmekesi eest: Lindgren, Fagerhaug ja mina. Kaks esimest jagelesid rohkem koha pärast, norrakas soovis kogu aeg ees sõita ning see lisas veelgi intensiivsust. Ma proovisin taastuda nii palju kui võimalik. Vaatasin, et Fagerhaug, vaid raja kõige pikemal ja ka väga järsul tõusul ronis veidi tagasihoidlikult. Teise ringi alguses läksin ette ja proovisin konkurente maha raputada- lühikesed tõusud-laskumised, kurvid ja singlid. Lindgren jäi natuke maha esimese poolega aga norrakas Fagerhaug püsis lähedal. Tegelikult proovis ta ise metsas kulgenud tehnilise tõusu lõpus ja kohe järgnenud laskumisel eest minema saada aga püsisin tal sabas. Peale laskumist tegimegi 180 pöörde ja siis see seinatõus ootas. Kohe vajutasin, hetke pärast olin ta kõrval ja juba järgmisel möödas. Läksin niimoodi nagu jaksasin üles välja- mäe otsas siis ole näha, kas olin piisavalt tugev. Sain eest ära sel tõusul aga kohe tuli uuesti hooga mäest alla tulla ja edasi. Treener Karmen ütles andmeid analüüsides, et numbriliselt tekitasin 50 watti suuremat võimsust sel tõusu siis kui minema sain. Edu ei olnud suur aga stabiilselt kiiresti sõites ja niimoodi jätkates õnnestus iga järgmise ringiga 5-10 sekundit vahet kasvatada. Lõpuks edestasin norrakat 47 sekundiga ja Lindgreni veidi vähem kui minutiga. 

Huskvarna EM

EM rada oli väga hea üle mitme aasta, samuti olid ladus kogu korraldus. Kompaktne rada, mis võimaldas pealtvaatajatel hästi sõitu jälgida ning pühapäeval oli rahvast raja äärde kogunenud kõvasti. Õhutemperatuur kerkis nädala sees iga päevaga kõrgemale, tõustes pühapäevaks 25 kraadini. Pole üldse paha, sest eelmisel pühapäeval oli rajal veel lumi.
Treeningplaanid olid tehtud sellise ideega, et võistluspäeval oleks parem minek ja olek kui siiani sel hooajal olnud võistlustel- nii ka oli. Stardist läks kõik kenasti, proovisin nii ees püsida, kui suutsin ja esimesele ringile minnes sõitsin 20-25 positsiooni peal aga siis esimese laskumise lõpus lühikese rocky gardeni eel üldine liikumine veidi takerdus- tuli hoog rohkem maha võtta, aga täitsa sujuvalt kõik toimis. Asi selles, et seal kiviaias oli üks sõidujoon, mida kõik sõitsid. Esimene kivi oli kõige suurem ja negatiivse kalde all. Seega tuli veidi enne seda rohkem hoogu maha võtta, et siis põhimõtteliselt ühe liigutusega esimene ja tagumine ratas üle saada sellest ja mitte jääda toppama esiratas ühel pool ja tagumine teisel pool kivi või midagi veel hullemat. Minu ees olnud prantsuse äss Sarrou ei suutnud seda üleelada ja sõitis siis teistpidi risti üle kivide- põhjustades sellega paraja arusaamatuse. Pidin nulli pidurdama otsasõidu vältimiseks ma jäin lollisti sinna- tagumine ratas selle suure kivi taga.  Nagu paar eespool olnutki, rattalt maha ja edasi aga keegi sai minu rattale pihta, mis järel kadus tasakaal, ise jäin püsti aga ratas lendas kõrval olnud võssa ja rajalinti. Jube vihaseks ajas see küll, sain uuesti sõitma ja paarisaja meetri pärast hakkas esimene tõus, olin langenud 50-60 koha kanti. Tundus, et ongi sõit läbi ja mida ja milleks siin úldse veel pingutada. Enestunne oli väga hea ja kuidagi ei tahtnud käega lüüa. Niimoodi siis hakkasin järjest liikuma ettepoole. Viimasele ringile minnes oli jõudnud vist 15. kohani aga portugali päkapikk oli vaateväljas ja see motiveeris ja väga motiveeris. Esimese tõusuga pühkisin temast mööda, teise ja kõige pikema tõusu all sain mööda Rudist. Kaugemal paistis Hermida ja temale jõudsin järgi viimasel tõusul enne ainukest siledat lõiku rajal. Sveitsi ja itaalia dress olid nüüd vaateväljas, sveitslastest sain veel mööda aga Kerschbaumer jõudis 2 sekundit enne mind finishisse. 11. koht sel korral, mis on ka uus "personal best".

Säter

Esmakordselt Rootsis võistlemas ja seda siis uci c2 sõidul. Neljapäeva hommikul laevalt maha veeredes tervitas vihm ja lörts korda-mööda ja korraga ning kerge pluss kraad. Alles võistluspäevaks kerkis temperatuur 10 kanti ja nägi ka rohkem päikest.
Must muld ja okaspuumets muidugi kannatavad sõita pea iga ilmaga. Rada ise oli väga karm ja millegi muu kui fs rattaga poleks küll sõita tahtnud siin. Raja esimeses pooles olid lühikesed ja järsud tõusud ning laskumised järjest. Teine pool oli rohkem singlit ja tehnilisemat sõitu kividel, juurikatel.
Stardist natuke andsin ära, sest stardipüstol ei teinud pauku ja ühe rootsi keelse sõna peale hakkasid kõik liikuma hirmsa hooga. Natukene läks aega aga peale poolt ringi jälitasin veel Emil Lindgreni, kel oli umbes 5-sekundiline edu. Teisele ringile läksime koos ja kohe mõned hetked hiljem kui olin tema tagarattasse jõudnud siis panin juurde ja ühe tõusu oli külg-külje kõrval drag race mäkke, kes saab enne laskumisele. Mahtusin ta ette ja peale laskumist ootas raja kõige pikem tõus ja seal kohe vajutasin nagu jaksasin ning raputasin ta kandadelt aga mitte eriti kaugele. Paar ringi püsis vahe väike ja vaja oli hästi ja veatult sõita libedatel juurikatel ja kividel, tõusudel, laskumistel. Peale kolmandat ringi läks vahemaa suuremaks ja kasvas vaikselt kuni finishini.
Järgmisel pühapäeval toimuvad Rootsis Huskvarnas Euroopa Meistrivõistlused.

Graz Stattegg

Laupäeval rajal trenni tehes, jõudsin järgi ühele suurele Tinkoffi vormis sõitjale. Ja kui kaugelt tundus, et mõni jõusaali fanatt on endale mtb ostnud ja sõitma tulnud siis lähemale jõudes oli järjest rohkem maailmameister Peter Sagani moodi see mees. Vaikselt võttis ta tempo ka üles ja niimoodi saigi koos(lisaks veel elektrimootoriga plus rattal Spessu team manager Benno) üks ring rajal tehtud. 

Järgmisel päeval toimus tõsisem temperatuuri muutus ja 22 pealt kukkus näidik 9 juurde. Lisaks veel vali tuul. Starti kutsumisega armu ei antud ja kõik rivistati üles ajakavast täpselt kinni pidades ja seega sai joone taga omajagu ilma nautida. Harki-kokku hüpped või muu sarnane võimlemine aitas natukenegi sooja sees hoida. Esimene ring oligi päris karm mulle, lihas oli külm ja kõvasti tuli end sundida, et eesotsas püsida. Esimese pika tõusuga läks punt väiksemaks ja teise järel veelgi pisemaks. Ülevalt laskumiselt tulime neljakesi väikeste vahedega ees ja finishi eelsete kurvidega ja lühikese sirge järel olime neljakesi koos. Sagan oli kõige ees ja läks tõusu oma tempoga. Gehbauer ja De Vocht tema taga  ratas-rattas. Ma siis läksin kõrvalt mööda kiiremini ja vahe tuli sisse. Sõitsin tõusu ära ja ka laskumise, 5-10 sekundiline edu oli sees. Panin samamoodi edasi. Järgmise ringiga suurendasin edumaad umbes poole võrra ja siis sealt edasi läks tasapisi suuremaks sekundite haaval iga ringiga. Kuni siis kuuendal ringil sai miski kuskil tagumisest rehvist jagu. Viimane tõusu põnks enne pikka laskumist sain aru, et jama on. Oli aeglane leke ja mõtlesin, et ehk jääb pidama, sest susinaid-vuhinaid ei kuulnud ja sealanti ka ei pritsinud kuskilt. Ettevaatlikult hakkasin mäest alla tulema, et mitte rehvi pöialt maha sõita ega hetkega kuskil kurvis veel alles jäänud atmosfääre kaotada. Ja muidugi ei tahtnud ka pöida ribadeks sõita. Rehv läks aina tössimaks ja vedelamaks. Mõned tehnilisemad kohad, kus negatiivse nurga alla juurikad ja ainult juurikad- null pinnast, oligi küll, et saaks nüüd siit ka veel tervelt üle. Alla põhja ma välja jõudsin  ja ka järgmise järsu põntsu pluss laskumise sain võetud ilma lisa draamata.

Boksi peatutud ja jooksu vahetuseks läks siis olid ka kaks belglaast järel ja möödas. Panid muidugi punni põhja, lootuses pääseda :) Niisiis langesin neljandaks aga kahe alles jäänud ringiga tõusin koha võrra kõrgemale ja ega kaugele ei jäänud enam ka teine koht. Sõit sai lihtsalt enne läbi. 

Kuues ring oli õnnetu ka Peter Saganile, mees tegi tõsisema kukkumise. Kiiveri tuulutusaugud muru ja sammalt täis, terve külg kraapitud- kaasaarvatud nägu. Peale seda jättis ta sõidu pooleli. Moodsa aja inimesed muidugi pildistasid teda nii palju kui jaksasid ja kiiremad on kindlasti ka mingid klõpsud internetist üles leidnud. Tema osalemine oli kohale toonud palju rahvast ja ka slovakkia fännid olid suurte lippudega raja ääres häälekalt kaasaelamas ja mitte sugugi ainult oma iidolile. 

Paar järgmist starti teen Rootsis ja nende seas on ka Huskvarnas toimuvad Euroopa Meistrivõistlused.

Montichari HC

Pilt: Michele Mondini
 

Sõit Monticharis algas hästi, start oli hea ja esimese tõusu lõpuks jäi alles u 15 sõitjat. Järgnenud kitsam, järsk üles-alla ja ka tehnilisem osa tükeldas pundi väiksemateks juppideks. Kõige ette jäi neli sõitjat ja sealt edasi järgmised kohad väikeste vahedega. Sõitsingi enamuse sõidust seitsmendal positsioonil ja proovisin eespool sõitjaid püüda. Vahe püsis väike ja vähenes tasapisi sekundite haaval. Neljada ringi lõpus/viienda alguses sai mul jõud otsa, kiirus langes ja konkurendid hakkasid järjest mööduma. Lõpuks vajusin ära 14. koha peale.
Järgmine nädalalõpp stardib MK sari Austraalias, mina esimesele etapile ei lähe. Võistlen pühapäeval Austrias Graz'is.

Bad Säckingen

Sõit Bad Säckingenis ei läinud päris ootuspäraselt. Stardinimekiri oli väga uhke ja pea kõik euroopa kõige tugevamaid kohal. Veider, et stardiala oli tehtud aedadega kitsamaks ja ühe ritta panid kuus sõitjat tavapärase kaheksa asemel. Kümme meetrit hiljem läks rada laiaks ja siis peagi uuesti kitsaks enne tõusu algust. Kohavõitlust oli kõvasti ja kohe kui kitsamaks läks toimus ka kukkumine. Kahjuks sattusin olema seal pool ääres, kus see juhtus ja kuigi jäin püsti siis esiratas oli teiste vahel kinni ja tagantpoolt sõideti otsa ja liikuma ei saanud. Võistluse järgselt selgus, et läks isegi hästi, paistab et ainult tagumise käiguka kõri sai murdejälje ja kõige tagumine kõri kinnihoidev nipukas läks katki. Niisiis hakkas sõit justkui uuesti ja nüüd täitsa eelviimaste seast. Tõusu lõpus ootas veel lühiajaline seisak, trügimine, nügimine ja peale seda läks sujuvamaks sõiduks. Järele jäänud u seitsme ja poole ringiga tõusin 50-60 koha rajoonist lõpuks siis 24ndaks. See oli väga väga raske, sest tõusumeetreid ringi peale on tõsiselt vähe ja kitsast singlit ja/või tehnilist osa palju- sellist kus hoogu juurde ei vänta ja keegi sinust ega sina kellegist teisest mööda ka ei saa. Esialgu oli ja tundus kogu see sõit suur pettumus ja ebaõnnestumine. Hilisemad emotsioonid on positiivsemad- vorm on hea ja läheb järjest paremaks ja kui see alguses olnud intsident väljajätta siis tegin ka nüüd hea sõidu. Jah, seda olukorda oleks saanud ilmselt vältida, kui oleksin kõige-kõige ees sõitnud kogu selle aja, aga selleni jõudmiseks läheb veel aega- töö käib.
Laupäeval on uus võimalus HC kategooria sõit Itaalias Montichiaris.

Kamptal Klassik

Juba 25. korda toimus see Kamptal Klassik nimeline võidusõit. Mina osalesin kõigest teistkordselt ja eelmine kord jääb mitme aasta taha.
Stardis oli kokku 90 ratturit ja stardiringi järgselt sõidu eesotsas 12 ratturit. Paari ringiga läbimise järgselt oli järel veel neljaliikmeline juhtgrupp ja kuniks siis kaks ringi enne lõppu olin ainult koos Gigeriga võidu eest võistlemas. Rajal olnud kahest tõusust pikema ehk esimese lõpus sai ta väikese edumaa sisse, mida ma enam tagasi teha ei suutnud. Vahe ei olnud suur ja püsis ta püütavas kauguses kuni teise tõusu lõpuni, sealt edasi mõned sajad siledat ja viimane laskumine. Siledale jõudes oli küll selge, et enam ainult sõiduga ei püüa aga laskumise tulin veel hooga ära ja peale seda võtsin kergemalt ning niiviisi siis olingi teisena finishis.
Kuigi tahtsin olukorda arvestades seda sõitu väga võita, jäin muus osas väga rahule. Koostöö treener Karmeniga on siiani väga hästi kulgenud ja üks ülioluline asi, mida on õnnestunud märgatavalt parandada on start. Ehk siis see esimene osa sõidust, kui tuleb pingutada anaeroobse tsooni kõige kaugemates kaugustes.
Rohkem pilte, linke jne infot saab minu avalikult fb lehelt, mille sisu nägemiseks pole vaja ennast registreerida ega mingisuguseid välju täita: https://www.facebook.com/martinlooracing

Salamina C1 ja C3

Laupäeval sai sõidetud kolmas C1 sõit sel hooajal ja õnnestus ka esimene võit vormistada. Esimesed kolm ringi seitsme ringlisest võidusõidust sõitsime grupina ja väiksemaid üritamisi oli aga ei midagi liiga tõsist. Sõidu esimene pool oli ka veidi raskem, sest minek ei olnud just kõige parem. Neljandal ringil otsustasin ka proovida ja sirge jupi ja tõusuga sain väikese edu sisse, mida õnnestus järgmise kahe ringiga kasvata. Viimasel ringil edumaa muutus minimaalseks tänu intensiivsemale võidusõidule- neli sõitjat jagelesid kahe madalama poodiumikoha eest.
Järgmisel päeval oli stardirivi vägagi hõre, ilmselt ei olnud C3 kategooria sõit piisavalt atraktiivne. Esimesed kolm ringi sõitsin peamiselt koos kreeklase Antonaidisega ja kalkuleerisin peamiselt, et kus oleks kõige parem temast lahti saada. Neljanda ringi algul proovisin ja õnnestus äraminek tõusu lõpus järsul ja tehnilisel osal. Kolme ringi jooksul kasvatasin oma edumaad ja võtsin teise võidu järjest.
Nüüd siis lühiajaliselt korraks kodus ja siis juba Cape Epic'u aeg käes.

Salamina s2

Teine kolmepäevane tuur Salamina saarel. Suurema või väiksema üllatusena teatati tiimi esindajate koosolekul, et eelmised võistlused võitnud venelane ei stardi seekord.
Algas ka see tuur 9km pikkuse eraldistardiga. Etapi lõpuosa oli natukene muudetud võrreldes eelmise korraga. Parandasin oma aega päris korralikult, kui nädala eest kulus 25'22" distanti läbiseks siis nüüd läbisin selle vahemaa 24'52". Sama aja sõitis veel üks konkurent aga tuhandike võrdluses jäi tema peale ja mina olin siis avaetapi järel kolmandal kohal. Kaotust liidrile 18 sekundit.
Laupäevane xco toimus teisel rajal, mil samuti pikkust 5km. Peakohtunik oli sel nädalavahetusel uus ja ta vähendas võistlusmaad ringi võrra ehk siis 6x5km. Miskipärast on siin selline komme, et toimub eelmise päeva autasustamine enne järgmise etapi starti. Esikolmik peab seega u 20 minutit enne starti olema poodiumiks valmis ja seega jääb päris pikk paus soojenduse ja stardi vahele. Nii kui jõuad medali ja muu värki üleanda hakkab kohe startikutsumine pihta. Seega olla etapil näiteks neljas, pole teatud mõttes sugugi halb.. Start oli päris raske ja olime koos tuuri liidriga mõlemad üpris tagaplaanil esimese ringi. Mitte kõige parem tunne ja minek polnud ka järgmised kolm ringi. Viimasel kahel tundsin end väga hästi ja see aitas ka tuua hea koha sõidu lõpus. Olin teisel etapil teine. Esialgu saadi minu ja kolmadaks tulnud Rosa vaheks kaks sekundit(kahe stopperiga), mis tõstis minu kokkuvõttes kolmandaks ja tema langestas neljadaks. Portugali koondise manager kukkus ägedalt protestima selle üle ja seal hakati isegi võrdlema korraldajate tehtud(telefonidega) pilte finishist(ükski polnud küljepealt tehtud) ja arutama, et kui pikk ikka see vahe meetrites peaks olema, et vahe oleks 2 sekundit ajaliselt jne. Lõpuks otsustati siis, et vist ikka ei olnud üle rattapikkuse vahe ja seega peaks meil mõlemal olema reeglite järgi sama aeg. Ehk siis ametlik ajavõtt tehti pm ühe inimese eriarvamuse põhjal kehtetuks. Igatahes päeva lõpuks on uus liider Tempier, kes täna tugeva soolosõiduga edestas mind 40", teine on eilne võitja Gehbauer, kolmas Rosa, mina siis neljas ja kahe etapi kokkuvõttes 33 sekundi kaugusel esimesest.
Viimane etapp oli samal ringil(37km) nagu ka nädala eest. Esimesel tõusul moodustus 8-9 liikmeline punt. Esimesel pikemal laskumisel ei pööranud ma piisavalt tähelepanu sellele ega osanud ka oodata, et kaks Bianchi meest väga kiirelt minema hakkasid libisesema pundi eest ja nüüd siis juba portugalase juhtimisel aina kaugenesime esimestest. Teadsin, et kui järgmise tõusu jooksul neid kätte ei saa siis hilisem püüdmine läheb väga keeruliseks. Pingutasin maksimumiga ja jõudsin liidritele järjest lähemale.  Laiem kruusane osa vahetus kitsa ja tehnilise singli vastu ja ka tõus mõnda aega jätkus pluss veidi üles-alla sõitu mäeküljel enne kui rada läks üle laskumiseks. Rosa ainsana oli kogu selle tõusu minu tagarattas olnud ja nüüd siis laiema osa lõpu eel spurtis täiega, et saaks esimesena singlile. Ma ei jaksanud konkureerida . Ja siis läks nagu läks... Peagi jõudsin talle järgi, ei saanud ta seal singlil sõidetud ja mul polnud kuidagi ega kuskilt võimalik temast mööda saada. Liidrid läksid oma teed ja võtsid tiimile kaksikvõidu. Vahe venis nii pikaks, et Kerschbaumer tõusis tänu sellele kokkuvõttes teiseks. Kahjuks tuli leppida sellega, et raja viimasel pikemal tõusul oli portugallane minust tugevam ja jäin maha. Etapilt tuli neljas koht ja kokkuvõttes samuti neljas.

Salamina S1 tuur

Kolmepäevane tuur algas 8,9km pikkuse eraldistardiga. Rada oli peamiselt ülesmäge, väga kivine ja koos kahe lühikese laskumisega, kus tuli ka hooga juurde vändata. Sõit läks hästi ja ilma vigadeta, kirja läks kuues aeg(vahed olid alla minuti)

Teisel päeval võistlesime samal xco rajal nagu nädal tagasi. Seekord läks start kehvalt ja pidin kiirelt kaotatud aja tagasi tegema. Teise ring alguseks jõudsin esimesse punti järgi. Sõit oli väga intnesiivne ja kuni viimase ringini olin väikeses grupis, mis võistles kohtadele 4-8. Kuidagimoodi sõidu käigus oli triggerit kinni hoidev polt lahti tulnud ja eelviimase ringi lõpus lendas see  minema. Mõnisada meetri jäi puudu boksidest, kus oleks saanud kiirelt t25 torxi haarata ja asja korda sättida. Sõitsin siis viimase ringi vahetajat käes hoides ja sättisin seda siis vastavalt sellele, kas oli tarvis käiku juurde või alla vahetada. Viimasel laskumise eel läks keerukaks, sest ei jõudnud kõike nii kiiresti teha, et pundis edasi püsida ja ka laskumisel polnud võimalik päris nii sõita nagu eelmistel ringidel, sain viimase lõpuga päris suure ajalise kaotuse- 25 sekki. Kohaks seitsmes.

Pühapäeval oli maratoni stiilis sõita- ühel ringil. Kilomeeter sõitu ja läks ronimiseks ära, esialgu püsis koos kümneliikmeline punt, mis esimese pika laskumise järel veidi lagunes. Teisel pikal tõusul läks kolm sõitjat eest ja tol hetkel jäi natuke puudu, et nendega kaasa minna ja jäime koos itaalasega kahekesi. Liidrid püsisid kogu aeg nähtaval kuni siis 15-16km enne lõppu Kerschbaumer rehvi lõhkus ja jäin üksi neljana koha peale. Kohe algas see sama osa rajast, mida sõideti esimese etapina. Proovisin esimesi püüda jätkuvalt aga ilmselt natuke liiga palju. Mingi hetk läks raskeks ja samaväärse kiirusega enam jätkata ei õnnestunud. Viimase 5km sees jõudsid ka kolm konkurenti järgi, kes mind ka finishis edestasid ning seega oli jällegi seitsemes. Kokkuvõttes lõpetasin tuuri kuuenda kohaga.

Salamina esimesed C1 sõidud

Spark ja uued sram rise jooksud.

Kreeklased on veebruari mitu mitu võidusõitu mahutanud ja toimuvad nad kõik samas piirkonnas- Salamina saarel. Algas kogu võistlusprogramm kahe järjestikuse C1 sõiduga. Mõlemal korral ettenähtud seitse 5km pikkust ringi.
Esimene sõit oli ka mulle esimeseks võistluseks üle pika aja ja ootasin suurema huviga, et kuidas sügisel ja talvel tehtud treeningud on mõjunud. Laupäevase sõidu algul tuli esikaheksaga väike vahe sisse tõusul ja järgmised 3 ringi sai kõvasti proovitud aga järele enam ei saanud, vahe püsis sama. Viiendal ringil läks endal raskeks ja kaotus hakkas järjest kasvama iga ringiga, mõned kohad andsin samuti ära. Lõpetasin 9ksandana. Olin päris kindel, et homme on parem minek.
Pühapäeval läkski edukamalt ja oli raske ja selline tunne ka, et võistlen. Algusest peale olin esimeses pundis, kolm ringi püsisid 9 sõitjat koos. Viiendal ringil läks suuremaks tempo tegemiseks ja grupp lagunes laiali. Veel viimasele ringile minnes oli kolmas koht 20 sekundis kaugusel. Sel korral kuuendast kohast siiski kõrgemale ei suutnud tõusta.
Reedel stardib kolmepäeva uci s1 tuur, mis ühtlasi toob ka Salamina saarele rattureid ja tiime juurde.