Eestikad

Pilt: Kadi Maarand

Kokkuvõttes läks kõik hästi ja juhtisin sõitu esimese ringi teisest poolest kuni finishini välja. Käisin nädalas sees ka rajal trennis ja Magnus Kruusman näitas ette, kus vaja paremale või siis vasakule pöörata ning ootuspäraselt oli rada kiire ja lisaks mõned liivasemad kohad. Paari tiiruga oli kõik päris selge ja järgmised ringid sai suurema hooga sõidetud. Trennis oli raske täpselt arusaada kuidas ja kus need palgid nüüd olema peaks aga muu tundus kõik väga hea. Võidusõidul tuli väikese üllatusena see puu trepp, mille olemast olust aimu polnud. Kuid üks asi, mida võiks iga korraldaja vältida tuleb sellest betooni sektsiooni- kui kuni võistlusteni on kaldtee veidi enam kui poole betoonploki kõrguseni ja teine äär üldse ilma siis nii peaks ka see jääma. Paratamatult lööb kohe tule põlema, et mis veel teistmoodi on.. Ehmatas ära kogu järgnevaks sõiduks. Järgmiste ringidega tuligi kindlat joont hoida- pingutada piisavalt, et tähelepanu ei hajuks ja ise ning ratas tervena finishisse jõuda. Sain sellega kenasti hakkama ning särk jäi mulle. Tervitan ja tänan kõiki raja ääres olnuid kaasaelajaid niisamuti võistlusekorraldajaid. Loodetavasti hakkab nüüd vaikselt radade ja seos sellega ka sõitjate tase tõusma. Näiteks on selle aasta Kanada mk rajal suurim "gap jump" mida siiani xc võistlusrajal näinud ja hüpanud. Nimeks on "River gap" ja seda tühjust seal vahel u 2m.  
Aitäh: Kristjan Sepp, kes amordi ägedamaks tuunis, Kristjan Suvi, kes time pedaalid sõidukorda sättis ja Hawaii tiimi, kes raatsisid asfladil kulgemiseks Classicu mnteka seina küljest võtta ja kasutada anda. 

Väärt vaatamist:
https://m.youtube.com/watch?v=ZZNKmNbBrTo

Lenzerheide

http://asprosport.smugmug.com/

Pärast Itaalia sarja viimast etappi sai põhiliselt trenni tehtud, mis on ettevalmistuseks hooaja viimaseks osaks. Selle perioodi lõpetas pühapäeval bmc sarja etapp Lenzerheide's. 

Tehniline rada- ohtralt juurikaid ning eelmiste päevade vihm, mis pinnase pehmeks muutnud ning muidugi ka libedus. Startida sain kolmandas reast ja alustuseks tuli üles kihutada pikast tõusust, mis kulges mööda asfaldit. Algul kohe libises king üle pedaali aga parandasin vea kiirelt ja püsisin kolmandiku või veidi enam esimeste tempos aga kui siis tõusu teises pooles hakati juurde panema, et välja selgitada paremus järjestus esimesele laskumisele saamise osas, läks raskeks. Polnud enam midagi juurde panna ning kaotasin kohti. Stardiringi teine pool ja esimene ring olid tõsiselt keerulised, sest raske oli leida kohti möödumiseks ja selles faasis võitleb igaüks järjekindlalt oma hetke positsiooni eest ka need, kes ennast algul kohe pildituks tõmmanud. Pärast seda läks paremaks ja ka kiirus tundus hea. Ainult see asfladi tõus(pool starditõusust) oli alati raskem kui eelmine ring. Sõidu käigus ei olnud üldse aimu, mis kohal paiknen ja kui sõidulõpus sain teada, et olin 21 siis olin pettunud tulemuses, kuid siiski oli enesetunne ja minek kogu sõidu jooksul parem kui eelmisetel sõitudel, mis olen peale vigastust teinud. 

Nüüd järgmiseks siis pühapäeval Jõulumäel toimuvad emv. 

Ninety-nine

Sellest kuust kasutuses põhilise treening- ja võistlusrattana. See muutus on eelkõige seotud Hajfelli(mm) rajaga, kus pole üldsegi väga järske või keerulisi laskumisi,rocky gardeneid või lihtsalt hulle singleid, pigem vastupidi. Küll on aga kogu ring mega künklik,ebatasane ja kivine- mis kordagi ennast unustada ei lase. Norrani on veel üksjagu aega ja seniks tuleb trennides ja võistlustel õppida, harjuda ja harjutada, et lisamugavust(ja kiirust) maksimaalselt kasutada.

Volpago

Pilt: Michele Mondini

Itaalia xco sari läbi selleks aastaks ja sel korral õnnestus poodiumile pääseda vaid korra ja ka sarja kokkuvõttes poodiumile asja polnud.
Rada oli kuiv ja väga kiire. Eriti laskumised, mis küllalt lihtsad kui väljaarvata need sügavad vee uuristatud kanalid, mis muutsid raskusastet. Samuti ka mõned lühikesed ja tõsiselt järsud tõusud ja laskumise jupid. Kui koht polnud midagi eriti paremat, kui eelmistel sõitudel siis enesetunne ja taastumine olid mõne grammi jagu paremad ning nüüd juuni ja juuli tuleb kasutada targalt, et saada nii heaks kui võimalik- ikka selleks, et viimasel 3. mk etapil ja mm'il maksimaalselt hea olla. Sõidu alguse osas olin 10-15 positsiooni vahel ja sujuvalt siis kuue ringi jooksul seilasin välja kuuenda kohani. Kui individuaalselt ei õnnestunud minul sel aastal miskit märkimisväärset korda saata võrreldes tiimikaaslastega siis kõigi peale kokku kombineerisime üldvõidu tiimi arvestuses.

Vermiglio

Pilt: Marco Boccellari

Sarja kaks viimast etappi on toimuvad juunis ja sel pühapäeval ongi viimane. Pärast täieliku ebaõnnestumist Albstadtis ja sellele järgenud esimest head sõitu nädal hiljem Sankt Wendelis, ei pannud isegi  Itaalia nädalapikkune 35 kraadi suveilma periood mõtlema, et ma jälle kuskil top10 tagumises otsas siplen. Mitte, et see nüüd halb oleks aga on ikkagi vahe, kas võitled end sinna või kuidagi viisi ei tea tänu millel püsid seal ja loed ringe ja mõtled, mis jälle viga või puudu on. Muidugi kaob igasugune elamus sõidust ja pole vahet mis kiirusega seda kurvi või kuidasmoodi üle nende kivide saab. Peamine, et viimase ringi kella kolinat juba kuuleks asja bussi saaks ja minema. Tõsiselt masendav on niiviisi võistelda.

S Wendel

Michele Mondini

Mitmeid aastaid tagasi sain korra seal käidud ja ka tol ajal sõideti euroopakad sellel samal rajal. Jaa, just nii, rada oli täpselt sama ja ilmselt polnud seal isegi keegi sõitnud peale seda eelmist em'i. Trennidega sai puulehti täis metsaalune ikka sõidujäljed sissse. Rada ise lai, kiire ja meenutas kõige rohkem 7km pikkust lõiku mõnest maratoni rajast.
Start on endiselt liiga raju ja selle 6 nädalaga on just kõige suurem tagasiminek olnud seal. Kui eelmine aasta oli tõesti juba selgelt näha edasiminekut siis nüüd oleks nagu päris nulli tagasi vajunud. Seega olingi esimesel ringil kuskil 50-60 kandis ning hakkasin sealt tasapisi ettepoole veerema. Eelviimaseks ringiks olin 22. kohal ja enamaks jaksu polnud. Viimasel ringil tuli kõvasti pingutada, et seda kohta hoida ja see tuli välja küll.
Pildi krediit läheb juba mitmendat korda järjepanu Michele Mondini'le.

World Cup #4

Pilt: Michele Mondini

Albstadtis läks ikka väga nirult. Olin küll peale Nove Mestot natukene rohkem väsinud kui tavaliselt aga trennid läksid kenasti ja enesetunne polnud sugugi mitte kehv. Kui pühapäeval sõiduks läks siis välja ei tulnud midagi. Täiesti jõuetu ja absoluutselt vales kohas. Alustasin jubedalt ning aina jubedamaks muutus. Tujutult sõitsin seni kuni võimalik ja siis pakkisin pillid kokku. Vähimagi kahtluseta oli see kõige kehvem mk sõit kogu selle lühikese ajaloo jooksul, kui olen mk sarjas figureerinud.
Nüüd see nädal võtan natuke rahulikumalt ja tahan Sankt Wendelis ühe korraliku sõidu teha.

World Cup #3

Pilt: Mr. Godo

Maailmakarika sari jõudis ringiga Euroopasse ja esimeseks peatuseks siin Nove Mesto. Mitu aastat järjekindlalt üks parimaid mk etappe ja ka 2014 aasta versioon kinnitab staatust. Kuigi sel korral ei olnud raja tehnilist poolt keerukamaks tehtud, sest raputas, lennutas ja hirmutas juba piisavalt. Väikesed muutused muidugi oli sisseviidud rajal- pole see ükski aasta täpselt sama olnud kui varasemal aastal, mis on väga väga tervitav ja positiivne. Rohkelt oli tööd tehtud selle nimel, et pealtvaatajad veel paremini rajaääres liikuda saaks ja paari kohta olid ka tribüünid püsti aetud. Kas rahvast oli? Oli, ja megalt- mitte ühelgi teisel mk etapil pole selline mass koos. 

Neljapäevases trennis oli rada super kuiv ja kiirused olid suured igalpool siis järgmistel päevadel tuli lühiajaliselt ports paksu vihma, mis kiirust kärpis ja rohkem osavust nõudis. 

Vaatamata väiksele eemalolekule, sain ikkagi hea numbri lenksule ja seljale ning püsisin natuke aega kiiremate tempos aga kui stardiringi tõuse tulistama hakati siis vaikselt poos mootorit ning andsin palju kohti ära. Siiski ei vajanud enam nii palju aega kosumiseks kui nädala eest ja hakkasin päris mõistliku kiirusega ettepoole tüürima. Kolmandal ringil kihutasin ühest väikesest pundist mööda ning olin mõned koha peale 30. positsiooni. Kahjuks siis peale kõige pikemat tõusu ja laskumist alustades, torkas miski tagumisse rehvi augu, lateksit pritsis sellise kaarega, et keegi isegi ei üritanud kogu järgneva laskumise jooksul minust mööda sõita või oli asi milleski muu, raske öelda. Igatahes sain poolpehmega boksi ja parasjagu kaugelt juba andsin mehannile märku, et tuleb pudel ja geelipakk käest heita ja kiirelt jooks pihku haarata. Ei sujunud see boksipeatus just välgukiirusel ning olin tagasi kuskil rongi lõpus. Torke sain täitsa suvalises kohas ja ei oska isegi öelda, mis see lõhkuja oli. Punnisin siis vapralt edasi ja olin veel enne viimast tõusu 40. kohal aga jaks sai liiga vara otsa ning üle joone sain mõned kohad tagapool. 

Järgmine etapp juba sel pühapäeval Saksamaal ja linnaks Albstadt.

Alpago

Pilt: Michele Mondini

Pärast katki läinud luud, selle remonti ja järgnenud puhkuse perioodi heas kliimas, veeresin Alpagos jälle stardijoone taha. Olles eelnevalt siiski ka trenni teinud ja nii veendunud kui võimalik, et saan korralikult võistelda. Meeldiva üllatusena sain endiselt alustada esimesest stradireast ja ega see start ka kehv olnud- kohe mäkke ning 3/4 sellest püsisin ilusti kiiretega koos. Jaa, juba tekkis ka mõttetera, et mis te kutid polegi vahepeal väga trenni teinud ve?! Siis aga pea hetkega said jõud ja kiirus otsa, umbes nagu diiselmootoril pärast 3500 rpm joone ületamist. Üksjagu konkurente vihises veel enne laskumist mööda vasakult-paremalt ning kitsama peale ära pöörates olin vast 20 hulgas. Esimene pool võistlusest oli ikka tõsiselt raske ja tundus, et olen tõesti päris kehv. Ähin, puhin ja higistan aga edasi suurt ei liigu. Viimased kolmel ringil olek mingil määral  justkui normaliseerus ning õnnestus ka oma positsiooni üksjagu parandanda. Lõpetasin kaheksanda ja ei jäänud ka need järgmised paar kohta kaugele. Tunnetus ja enesekindlus sõidu käigus paranes iga ringiga, mille üle oli väga hea meel.
Nüüd sel nädalavahetusel on tõsisem võidusõit ees ootamas ja kuna kahelt esimeselt mk etapilt kandilised nullid kirjas ning ka reitingus kerge langus läbielatud siis tuleb kusagilt sealt seltskonna keskelt startida. Sellest aastast esimesed kaks stardirida maailmakarika reitingu alusel ning sinna 16 parem sekka jõudu antud olukorda arvesse võttes on vähe tõenäoline. Eelkõige loodan tasakesi jälle kiiremaks saada ning usun Saksamaal toimuval em'il esimest korda top15 hulka tõusta.
Aitäh, et aitasite lühikesele puhkusele ja võimalikult kiirele tagasitulekule kaasa: dr Mihkel Mardna ja Ortopeedia Arstid Kliinik, Aivo Liksor ja Sparta Spordiklubi ning Priit Salumäe ja  Hawaii Express.

Gaerne Mtb Trophy

Foto:Michele Mondini

Esimene Internazionale d'Italia etapp on tehtud ja 5 tükki veel ees ootamas. Ühtlasi ka selle hooaja esimene xc uci sõit Itaalias, tõi open(elite+ u23) klassi starti üle 100 sõitja. Tundus, et starti kutsumine ei lõppegi..
Siiski saadi sellega valmis ja peakohtunik viskas kaks sõrme püsti, mis tähendas 2min võidusõiduni. Korralik kohaltvõtt ja stardiringi olin esinelikus ja niimoodi sõitsime ka esimese ringi. Tempo oli kõrge aga küllalt ühtlane ning teise ringi esimese tõusu lõpus otsustasin natuke peale keerata ja läinud olingi. Pool ringi ja vahe kasvas, kuid siis pärast ühest seinast 34x42 üles ennast vinnates, oli 180 pööre ja kergelt allamäge. Vahetasin mitu käiku korraga ja miskipärast kukkus eest kett maha. Jäin seisma ja panin peale tagasi. Konkurendid muidugi jõudsin selle lükke tõttu jälle nägemise ulatusse ning kolmandale ringile läksime kolmekesi koos. Paraku selle intsidendi tagajärel väänas ennast vähe viltu käiguka kõrv ning vahetused polnud enam nii ideaalsed kui peaks. Kõik toimis aga muutis siiski veidi ettevaatlikumaks, sest viimane asi mida vaja oleks olnud antud hetkel, oli raja serva jäämine. Tiberi ja L Braidot püüdsid kohe suure kiirusega minust lahti saada ja mingi aeg tõesti ma ka neist maha jäin, kuid vahe ei läinud pikaks ja varsti olin esimestega jälle koos. Viies ehk eelviimane ring oli see, kui nägin, et Luca ei suuda enam sama tempot hoida, mida varem. Ühel järsul tõusul proovisin ja sain minema- jälle. Nüüd oli veel vaja poolteist ringi oma kiirust hoida ja mitte midagi lolli korda saata. Tõesti, kõigest u 20 minutit. Kõigele vaatamata suutis Michele Casagrande viimasel ringil nii head kiirust näidata, et püüdis mu 500m enne lõppu kinni. Vaatamata lausa meeleheitlikule üritamisele viimasest tõusust esimene üle saada, see ei õnnestunud. Ta möödus minust ja see mõne 10m edu jäigi meid lahutama. Sõidu võidu võttis siis tema ja mina pidin leppima 2. kohaga.  

Hard Rock Race Team

Foto: Boss@