Vermiglio

Viimane Internazionale di Italia sel aastal. Esimest korda juhtus selline asi, et kahe päeva jooksul ei sadanud seal vihma ja ka sooja oli mõnusalt üle 25 kraadi. Sellel rajal on ka üks nö legendaarne laskumine, mille üks külg on täies pikkuses oranzi võrguga turvatud(üle serva vaadata ei tasu). Tegemist on kiire ja kitsa laskumisega ning kuivas pinnas sõideti pulbiks kiirelt, see tõi välja kivid ning tekitas auke. Päris karm oli see aga 100 prossa fun! Künlik heinamaa laskumine oli samuti natuke kiirem ning see tekitas kaks double'it. Ringi pikkuseks 4,3km ja sellest umbes neljaniks sile aga alles jäänud kilomeetrite sisse mahub 3 tõusu ja laskumist ning seitsme ringi andis kokku üle 1500 tõusumeetri. Eelmise päeva tiim manage miitingul öeldi: võistusmaaks start loop+ 9/10 ringi.. Kui stardi eel teatati, et tuleb sõita 2 stardi ringi ning 7 ringi, paranes enesetunne hetkega ;) Sileda osa muutis raskeks ja ühtlasi taktikaliselt oluliseks väga tugev tuul, mis juba teisel stardikal hakkas gruppe selekteerima. Esimesel ringil läksid eest kaks sõitja: hilisem võitja ja Tiberi, seejärel 5-6 liikmeline punt ning siis mina koos kahe Biachi tiimi sõitjaga oli umbes. Teise ringi algul püüdsime kiirelt selle väikese grupi kinni, vastu tuule otsa lõppus pani üks Forestale tiimi liige minema ja peale pööret tegin mina seda sama. Tugev tuul lisas sellel otsal kõvasti kiirust ning jõudsin talle järele ja tõusul jäi ta maha. Laskumisel, lähtudes tõsiasjast, et speed is your friend, olid kaks liidrit ainult ehk 10'' kaugusel. Ringi lõpuks olime kolmekesi koos. Sõitsime nii kolmanda, neljanda ja ka pool viiendast ringist. Nimelt sai üks mees kohe silma sellega, et kogu sellel pikal tuulisel lõigul korra ees käis mõneks sekundiks. Laskumistel kaotas ta veid aega aga suutis selle tagasi teha tõusudel. Viiendal ringil joogialas, kui mina juua võtsin, Tiberi geeli tarbis, pani tema viimase possa pealt litri ja sai päris korraliku vahe. Sel ringil tekkisid tõusul krambid ja sadulas istudes ülesmäge sõita polnud võimalik. Lahtise pinnase ning järsku nurga tõttu aga ei saa püsti olles ka parima tahtmise juures kogu jõudu kasutada. Eelmiste koos sõidetud ringidega olin välja mõelnud plaani, kus proovida ees minema panna ning mõte oli seda teha sel samal ringil aga Braidot jõudis ette. Loomulikult ei tulnud mul mõttesegi teha seda joogialas. Krampidega oli jama seis kuni sõidulõpuni ning langesin mõne ringiga kolmandalt kohalt kaheksandaks. Hirmutav oli see, et kuuendale ringil tekkisid krambid ka laskumisel ning tundus, et nüüd adjöö ja läheb sukeldumiseks. Õnneks nii ei läinud. Ilmselt oli krampide põhjuseks soe ilma ja see, et abivägi unustas ajapuuduse tõttu spordijoogi tegemise minu jaoks, mis tähendas ainult vee joomist. Võistlusintensiivsuse tasemel ei lähe vesi alla, vaid jääb makku. See on häiriv ja ühtlasi takistab piisava koguse vedeliku tarbimist, sest kõht on vett täis. Arvan, et mul oli olemas reaalne võimalus võidelda võidu nimel. Pildid by Boss

Canossa pildid

Tänu ettevõtte G4S toetusele, on mul võimalik võistelda sel aastal ka kahel järgmisel mk etapil, mis toimuvad juuni lõpus, teisel pool suurt sinist vett. Fotod by Boss.

Canossa Cup

Canossa Team ja Hard Rock Team moodustavad ühise UCI võistkonna Hard Rock Canossa Merida. Mõlemal tiimid kasutavad Merida rattaid, SR Suntour amorte, Catlike kiivreid, Northwave kingasid, aga näiteks on kahe tiimi peale kolm erinevat võistlusvormi. Ühine on see, mida kasutakse rahvusvahelistel võistlustel(mk, c1, c2 jne). Canossa tiim oli selle etappi korraldajaks ja tegemist oli nazionale(riiklik!? vms) kategooria võistlusega ja numbrilt kolmandaga sel aastal. Start väikselt keskväljakult, mõned poognad munakividel ja mõni minut hiljem fuoristrada. Päris kiirelt tekkis neljaliikmeline punt, mis peale poolt ringi ühe võrra kahanes ja ringi lõpuks veel ühe sõitja võrra vaesemaks jäi. Kui koos oli veel kolm sõitjat, võtsin tempo tegemise üle eesmärgiga vaadata, kui kiire keegi täna on. Esimese ringi viimase laskumise teise alguse tõusuga õnnestus u 10'' vahe tekitada lähima konkurendiga. Sõita oli vaja kokku 8 natuke üle 4km pikkust ringi. Ring koosnes kahest tõusust ja kahest laskumisest ning lühikesest tasasest lõigust teise joogipunkti juures. Kuus ringi oli ees 10-20'' eduga, lõpuosas(nö siledal) üritas Corti alati mind kinnipüüda ja stardi-finishi alas oli edumaa alati kõige minimaalsem, peale seda tuli hakata ülesmäge liikuma ning seal tuli võtsin need sekundid tagasi. Siiski mitmel korral liikus ta ka tõusudel minuga samas tempos või isegi kiiremini, kuid siis oli palju kasu maxxis ikon kummidest, mis pehme lahtise pinnase ja kiviklibulistel laskumistel eriti hea ja ettearvata käitumisega on. Seitsmenda ringi teise tõusu algul korraliku spurdi järel möödus Corti mõneks hetkeks minust aga seda tempot ta hoida ei suutnud ning enne kui tõus singliks läks võtsin liidri positsiooni tagasi ning viimasele ringile minnes oli vahe võistluse suurim senini ning see suurenes kui finishini. Sel laupäeval 2012 aasta viimane Itaalia internazionale ja kohaks Vermiglio.

La Bresse

Uus koht ja võistlus uci mk kalendris, old school track- üks pikk tõus, ja teine osa ringist singeltrack, laskumine ning stardisirge ja ongi 4,6km täis. Mr Absolut ehk Julien A. elab väidevalt kümnekonna km kaugusel La Bresse'ist. Taaskord oli väga lahe, raske ja tehniline ring kokkupandud. Eelmisest pikast reisist ja võistlusest taastusin kiirelt ja selle võistluse eelsel nädalal tundsin end järjest ja järjest värskemana. Sel nädalal olid trennid vähem intensiivsemad, et paremini taastuda võistlusest ja pikast bussis loksumisest. Laupäeval ehk siis päev enne starti oli eriline "kalevipoja" tunne. Miskipärast oli pühapäevaks alles ainult hea ja värske enesetunne aga power jalgadest kuhugi kadunud. Küllalt selge see on, et ilmselt sai treeningplaanis mingi viga tehtud aga antud hetkel polnud selle teadmisega midagi peale hakata. Vahel on juhtunud, et peale 30-45' trenni/võistlust läheb olukord paremaks ning siis sõidu teises pooles head tempot tehes on võimalik mõistlik tulemuski kirja saada. See oli ka põhjus, miks otsustasin jätkata nii kaua kui saan. Heameelega oleksin juba peale stardiringi boksi keeranud. Tõusul, tundus täiesti võimatu ülesanne kellegi tempos püsida või ise kriitikat kannataval kiirusel liikuma- ja võimatu see ka oli. Siiski kuni viienda ringini õnnestus ringi lõpuks alati keegi kinnipüüda, et saaks sileda osa ja tõusu alguse tuules rippuda. Vaatamata sellele on lõpptulemus numbrilisel kujul peaagu sama, mis nove mestos- nii imelik kui see ka ei tundu. Olen väga pettunud, et see nädalalõpp nii väljakukkus. “Those who risk nothing do nothing, became nothing, achieve nothing”

Nove Mesto

Eelmise aasta kõige parem mk rada, mida oli täiustatud ühe laskumise lõpuosa muutmisega. Tehtud oli kaks järjestiku drop'i ja neile järgnes double(bmx stiilis), mida sai ka ilma hüppamata ületada. Double xc rajal- how cool is that!? Mega, kui asjad ja rajad sellise kiirusega edasiarenevad, sest siis sõidavame varsti kõik 29'' full susserite, dropper seatpost'ide ja baggy shorts'idega. Ootan huviga! Tundub vähemalt, et see aasta on paljud korraldajad hakanud rohkem vaeva nägema "kunstlike" tehniliste elementide ehitamisega. Nove Mesto on üks parimaid näited, et tehnilise ja huvitava ringi koostamisemine ei nõua super häid looduslikeolusid või mingisuguseid suuri eeldusi. Kogu rada on ülesehitatud kõigest ühele nõlvale. See võistlus on pm väljakasvanud üritusest nimega Merida Bike Weekend, mis esmaskordselt toimus Nove Mestos samal aastal, kui mina tsehhi Merida Biking Team'is sõitsin. Rääkida suurtest töölishordidest või värvilisepaberi mägedest ei ole siinkohal mõtet. Ettevõtmine ise ja töö hulk oli muidugi suur ning aega võttev protsess. Stardinumbriks 70,(esimesed 60 rivistakse mk reitingu alusel, mitte uci reitingu) mis suht sama kui Belgias. Paarsada meetrit peale starti pandi nö "täiesti tühja kohapealt" täpselt minu ees korralikult pikali. Pidurdan ja ratas blokkis kuidagi proovin kuhugi poole pääseda, samaaegselt eespool olnud sõitjad ja rattad lohisevad mööda asfaldi mõnekümne cm kaugusel. Tundus, et siin see võistlus seekord ka lõppeb, kuid pooledi sõites-hüpetes üle kellegi ratta või kahe, kaotasin pea kogu kiiruse aga jäin püsti. Paar venda küll sõitsid mulle rattase aga tunuds, et õnneks tehnika kannatada ei saanud. Üks pilt ütleb rohkem kui 1000 sõna: http://www.cyclingnews.com/races/uci-world-cup-xco-3-xce-2-2012/elite-men-cross-country/photos/222349 Paraku on nii, et sellised stardisirge püherdamised on saanud väga tavapäraseks osakaks mk'del, sest vaikselt kaob varasem trend, mil stardile järgnes peaagu kohe tõus. Igatahes, sain hoo uuesti üles ning esimese tõusu alguseks jõudsin pundile taas järgi. Stardiring ja järgnevad 4 ringi sõitsin hästi: parandasin vaikselt positsiooni, vältisin vigade tegemist tehnilistel lõikudel e ajakaotust ning neljandale ringile minnes oli kõigest 10-15'' kaugusel top40. Paraku neljanda ringi lõpus kustusin ja viiendal ringil olin täitsa kapsas. Neljadal ringil olin 10 ja viienda 20 sekundit aeglasem eelnevatest ringidest ning olin maandunud 46 kohalt kuskile 60+ astmele. Kahtlemata on see ka üks kiiremaid mk radasid ning tempo oli tõesti kõrge. Esiots sõitis võistluse alla nõutud uci ajalimiidi(võitja aeg 1h30-1h45) ja nii lühikese võistluse korral pole mitteühtlaselt võrdsete ringi aega korral põhjust head lõpptulemust oodata. Viimaseks ringiks suutsin ma-ei-tea-kuskohast leida midagi, et natukenegi kaotatut tagasi teha. Kui silme ees mustasid ruudukesi ja ringikesi näeb ning tõusul esirattast kaugemale kui meeter vaadata ei suuda siis enamat kuskilt võtta vist küll ei ole. Lõpetasin kuuekümnendana ja peale kolmandat etappi(ma osalenud kahel) olen mk arvestuses 81 kohal. Üllatus oli suur, kui stardiboksis oodates, ilmutas end aia taga rattaäss Sigvard Kukk. Kui järsku mõnd eesti keelset sõna kuuled siis võtab korra ikka mõtlema küll, enne kui üle õla tagasi vaatad, et mis asja..

Alpago

Täpselt nagu u aasta eest sadas vihma, kilomeetri kõrgusel juba taevas vastu maad. Väike erinevus oli see, et seekord sadas kogu võistluse jooksul ka vihma. Õnnestus soojemaid riideid niikaua seljas-jalas hoida, et külm enne starti ei hakanud. Hea on küll stardiringi asfaldi tõusu kütta, kui vesi ojana mööda teed alla voolab. Stardinumber 5, täpselt nagu Montichiari ja ülesandeks vähemalt sel positsioonil ka lõpetada. Esimene tõus andsin mõned kohad ära aga maastikul hakkasin üpris olukorda parandama ning kõik toimis kenasti, kuniks komandal ringil tuli teha esimene boskipeatus, et esirehvi õhku lisada. Edasi, aga paraku juba järgmisel ringil lõpetas lepingu tagumine käiguvahetaja(shifter lenksul). Polnud võimalik enam käike alla vahetada- alles olid kaks suurimat hammakat 36 ja 32. Tulemuseks teine boskipeatus aga ei õnnestunud mehannil paari minutiga midagi muuta, sest väljanägemiselt kõik terve ja korras. Kaks ringi nii sõita polnud mõtet- päris kindlasti oleks väga külm hakanud. Kogu seltskond nägi välja nagu mudaravila kliendid. Väga kahju, et selline jama sundis katkestama, sest viie hulgas lõpetamine oli täiesti võimalik, seda muidugi ilma tehniliste probleemideta, sest erinevalt Montichiarist, oli valitud tempo jõukohane stabiilseks või isegi tõusvas joones sõitmiseks ja kohad kuni kolmandani saadaval. Ööl vastu pühapäeval lõhuti ühe tiimi bussi juhiuks ja löödi sisse klaas, et varastada sinna jäetud 14 paari jookse koos kassettide ja rehvidega. Sellest tulenevalt tuli alustada crossmarkidega, mis paberil tundus täielik lollus aga nagu tihti peale, oli ka sel korral reaalsus midagi muud. Vihma kallas nii tõsiselt, et sellist kittivat muda ei jõudnudki tekkida. Rehv kogu aeg puhas nagu sõidaks märjal asfaldil. Slaidimist ja funny oli muidugi ohtralt, krt crossmark on ikka väga universaalne kumm! Mehann timmib ratta jälle toimima ning pühapäeval Nove Mesto. Ei tea kas keegi selles vihmas ka pilte viitsis klõpsida. Solobike.it lehe mingi uudis ilmselt ikka tuleb.

Emilia cup

Itaalias täna taaskord festa ja sain aru, et sel päeval tähistatakse peale Teist Maailmasõda Saksa võimu alt vabanemise .. aastapäev. Järgmine festa esimesel mail. Täna osales peaagu kogu tiimi Emilia Romagna sarja esimesel etapil, mis oli ühtlasi ka maakonna meistrivõistlusteks. Võistlusmaaks kaks u 14km pikkust ringi. Ring koosnes kolmest tõusust ja laskumisest, natuke ka singlit ja siledat. Esimese ringi teisel tõusul jäin koos tiimikaaslasega võistluse etteotsa ning niiviisi sõitsime ära umbes 14km. Teisel ringil sellesama tõusu järgselt jätkasin 15'' eduga ning finishiks suurenes see kuigi-palju veel. Sel nädalavahetusel ühelgi ametlikul rattavõistlusel osaleda pole plaanis. Mai esimesel nädalavahetusel toimub Itaalia xc kolmas etapp Chiese Alpagos, seejärel mk Tsehhis ning nädal peale seda mk Prantsusmaal.

pildid

Klõpsud by Boss.

Homme jälle joonel, võtan osa maakonna meistrivõistlustest.

Montichiari

Teine etapp Itaalia xc sarjas sel aastal ja meeldiv üllatus saabus juba laupäeva pärastlõunal, kui enne rajale minekut oma stardinumbri kätte sain- 5 ja see tähendas kohta esireas koos kohalike ässadega. Montichiari rajameistrid suudavad jätkuvalt positiivselt üllata, muutes iga aastaga rada tehnilisemaks ja paremaks! Esimene kord sellel võistlusel osaldes, oli sõitu asfaldil sama palju kui maastikul. Tasapisi on asjad liikunud ja nüüd on tõesti saadi väga laheda asjaga hakkama. Sel korral ehitati ka väike rock garden, drop ja Pietermaritzburgi sarnane shark playground(palkide abil tehtud kunstlikud astmed), mis muidugi polnud nii järsu nurga all. Start õnnestus hästi ja püsisin kohe algusest peale top10 hulgas ning peagi sain ka kinnitus asiolu, et krt täna on jalg hea. Pooleks võistlusmaaks olin vaikselt juba viienda positsiooni hõivanud, sugugi kaugel ei olnud enam ka neljas koht aga viimasel kahel ringil hakkas väsimus endast selgelt märku andma. Neljandal andsin ära ühe koha ning järgmise ringi sõitsin koos Fruetiga, aga oli temalgi rohkem powerit alles viimaseks ringiks ja läinud ta oligi. Väga kiire viimase ringi tegi ka prantslane C. Ravanel, kes jäi vaid mõne sekundi kaugusele kuuendast kohast. Mina lõpetasin kaheksandana, mis on siiani parim tulemus Itaali xc etappidelt. Võistluse käigus käes olnud koht on muidugi midagi palju enamat(top5= poodium), aga pärast adrenaliini lahtumist, on hea meel ka kaheksanda koha üle. Vb tarbisin ka sõidu ajal vähe vedelikke, miskipärast ei kipun seda tegema selliste jahedate ilmadega. Eesmärk järele jäänud etappideks on selge, tahaks see aasta vähemalt korra ka poodiumil ära käia :) See oli ka esimene võistlus 29" ht rattaga, Merida big9. Lisada midagi uut ei ole, aga kahju on küll teist, kes te endale hiljuti uue 26" ht(vähemalt poes oli ju amort all) ostsite. Boss tegi mõned head pildid ka, aga hetkel ei õnnestu nende üleslaadimine. Proovin homme uuesti.

Houffalize

Hooaja teine mk etapp ja esimene euroopas. Esimesele mk'le LAVi tiim otsustas mitteminna, kuna kulukas reis ja pole võidusõite enne seda. Siit Houffalize on 850km ja 90% sellest kiirtee, sellele vaatamata reisisime kahel päeval, ööbides ööl vastu reedet Starsbourgis. Belgias oli kül ilm, ükski päev ei olnud päevane temp üle 6 kraadi ja pühapäeval oli sooja vaid kolm kraadi. Soendus sai päris hea, sest stardi eelsel u 15' perioodil külm ei hakanud. Kõige parem oli see, et üks kohalik, kes tuntud põllu peal mnt rattaga sõitmise poolest, jalustas oma veloga täpselt sinna kuhu tahtis ehk loomulikult oluliselt lähemalt stardijoonele, kui stardinumber lubanuks. Ükski kohtunik seda muidugi ei märganud. Selle tulemusel tekkis muidugi suur ükskõik mismoodi või kuidas pähe panna aga paraku seekord see ei õnnestunud. Kohe stardi järgselt käiku vahetades tegin mina vea või käiguvahetaja, igatahes jäi kett korraks hammaka peale või siis läks üle, sest veerand ringi või enam oli tühi pööre, kus mingit vedu taga polnud. See hetk püsti peal kiirust kogudes(keharaskus ees), ei jäänud palju puudu üle lenku sukeldumisest. Õnneks hoidsid pedaalid kinni ja kaotasin "vaid" kümneid kohasid hetkega. Tõusule sain väliskurvist hea hooga peale ning sain kohe palju maad ettepoole. Möödumis võimalusi oli palju ning lausseismist ei tekkinud isegi stardiringil. Eesmärk lõpetada vähemalt top50 jäi pärast ebaõnne stardis väga vähe tõenöoliseks teoks. Siiski parandasin oma positsiooni iga ringiga, hoolimata väga räigest alaselja valust, mille põhjust ei tea. Tunda annnab veel ka täna, aga sõidu ajal oli väga raske tõuse võtta sadulas istudes ning seega tuli seda tegevust vältida nii palju kui võimalik. Mõtet katkestada või tempos järgi anda ei tekkinud hetkekski, sest tahtmine suur soov oli ühest belglasest tuimalt mööda sõita kasvõi kõige võimatumas kohas üleüldse.,sest all oli Monorail ja sellel rehvil on ikka super pidamine kurvides! Väga tahaks, et Maxxis ka 29" varjanti tootma hakkaks. Viimasel ringil möödusin veel kahest endisest tiimikaaslasest ja sellest sai omamoodi väike võidusõit ja lõpujoone ületasin esimesena mina :) Kokkuvõttes ei olnud 66koht suurem asi tulemus, kui arvestades väikeseid probleeme, ei saa ka pettunud olla. Pärast finishit tuli tükk aega paigal püsida, enne kui sai kõndima hakata, sest selg nii valus. Tean, et vorm lubanuks paremat tulemust ja kohta lõpuprotoklis aga selline see võidusõit juba kord on. See nädal õnnestub ehk ka 29 ht amort alla saada ning siis see ratas võistlemiseks valmis. Järgmisel mk'l Tsehhis kindlasti sellega stardis, kuigi väike lootus on, et ehk saab juba see nädalavahetus Itaalia xc etapil Montichiaris sellega sõita.

Nals ja Haifa

Kolmas aasta Itaalias ja lõpuks ometi on elamises olema wifi ühendus, uskumatu lihtsalt :) Mis aga rattaga sõitmisse puutub siis Iisraeli treenimis/võistluse perioodi lõpus oli kõige olulisem võistlus nendest viiest. Haifa võistlus oli ainuke c1 kategooria sõit ja samuti esimene esimese kategooria võistluse võit. Mõneti üllataval kombel oli võistlejaid mõne võrra vähemgi kui eelnevatel sõitudel. Rada oli täpselt sama nagu aasta tagasi ehk siis natukene lühendatud versioon EM rajast. Rada on vähemagi kahtluseta kõige labasem võrreldes eelmise nelja sõiduga ning ühtlasi ka kõige kiirem. Esimese ringi teises pooles, veidi enne tõusu lõppu andsin vähe minna ning laskumise moodi rajaelemendil, mille keerukaim osa oli kohati küllaltki treppis pinnas. Seal oli fs muidugi super ning aitas edu veidi suurendada. Järgmised kaks ringi üritas sakslasest konkurent mind kinni püüda aga ma hoidsin kiirust ja joont päris hästi ning poole sõidumaa järel hakkas vahemaa selgelt kasvama. Kõik toimis kenasti lõpuni välja ning sain neljanda võidu. Kolm nädalat Iisraelis õnnestusid ideaali lähedaselt. Kõige härivam on muidugi see, et lennujaamas tuleb peaagu kogu pagas uuesti pakkida. Kohvri puhul on asi küllaltki lihtne aga lisaks on veel kaks ratta kasti. Kogu selle ürituse peale koos ootamise jne värgiga kulub 1,5h. Asja saaks paranda isik või ettevõte, kes saaks neile(lennujaamale) suuremad x-ray seadmed anda. Vastu on neil kindlasti võimalik pakkuda ohtralt sõjatehnikat, ülimaitsvaid puu- ja juurviljasid ning nii mõndagi veel :) Teisipäeva õhtul lendasin tagasi Itaaliasse ning peale mõningast trenni tegemist oligi aeg esimeseks Itaalia xc cup etapiks Nalles'es. Seda rada pole aastate jooksul peaagu üldse muudetud aga see kord tuli väga hea uudisena asjaolu, et stardiring on uus. Varem oli selleks mitme km pikkune tõus(asfaldil) aga õnneks enam mitte. Start oli kohe palju rohkem tavapärase xc sõidu moodi- lenks vastu lenksu, küünarnukk vastu küünarnukki ja maoli pandi stardiringil muidugi ka. Seekord õnnestus õigeaegse väikese trajektoori muudatusega langenutest mööda laveerida. Olin top20 kandis ja kiirus hea, positsioon paranes aga ilmselt teisel ringil sain mingi torke tagumisse rehvi ning viimane veerand tuli ettevaatlikult läbida, sest väike rõhk püsis sees ning võimaldas oluliselt kõrgemat liikumiskiirust kui täita tühi kumm. Boksis kulus natuke rohkem aega kui võinuks aga sain liikuma ning olin 10ndast kohas 2' kaugusel. Pingutasin tempsiga kergelt üle peale boksipeatust ja sain sellest pooleteise ringi läbimise järel aru ning tuli vähe järgi anda. Olin küll pea pool sellest kahest minutist tagasi teinud aga samas tempos ei suutnud edasi kütta. Parandasin kohta ka järgnevate ringidega ja lõpus jõudsid nägemis ulatusse ka sõitjad, kellega koos olin enne tehnilist probleemi. Viimasel ringil üritasin veel viimast võtta ja ühes kurvis pingutasin kiiruse valikul natuke üle ja ükshetk sai maapind esijooksu alt otsa. Kiirelt püsti ja edasi ning lõpetasin 19. Sel nädalavahetusel on plaanis trenni teha, et Belga mk etapiks veel kiiremaks saada.