Lugagnano

Ilmateada pidas paika ning terve pühapäeva sadas vihmas. Lühikesi pause sattus ka sekka, kõige pikem paus oligi sõidu eel ja ajal. Alla läks mudakas ehk siit Kenda KOT, mis toimis suurepäraselt. Küll aga esines taaskord väikeseid tehnilisi probleem. Enne sõitu vahetas mehann jooksud ära ning veeresin vaikselt starti. Ilmselt kohe stardist või isegi enne(?) oli tagumine jooks ennast viltu vedanud. Kuna algul lendas vett ja pori igassuunas siis ei saanud aru, mis viga. Ratas ei liikunud üldse ja käiguvahetus oli nagu kehv automaatkast. Teisel ringil nägin ja kuulsin, et jooks paigast ära, sest kohati käis vastu raami. Peatusin kokku kolm korda, et see otseks sättida. Iga korraga panin ekstsentriku kõvemini kinni. Viimasel korral maksimumiga. Pole sellist jama veel olnud. Pm läksksid kolm esimest ringi tuksi ja kolm järgmist väga hästi. Sõit sellistes oludes mulle meeldib ja võistluse teine pool oli tõesti hea. Rada oli lühemaks tehtud ilmaolude tõttu, umbes 1/3 välja jäetud. Sõidu järgselt läksid vahetusse kõik laagrid peale tagumiserummu ja kaelakausside. Nendega pikk pidu enam pole ka.
Kolmapäeval reisimine Iglismaale, mis tänu mitmetele üllatustele lõputulut pikaks venis. Ilm on siis samasugune nagu kaks kuud tagasi ehk siis pilves ja poole külmem kui Itaalias. See eest on Dalby MK rada mega lahe! Täna tulistasime kolm ringi rajal ning ülehomme kohaliku aja järgi kell 14 start. Eestis vist 16.00. Võistlused hakkavad juba homme ning freecaster'ist peaks saama vaadata ka. Täna õhtul toimub uci shortrace linnas.

Ötztal

Ötztal Mtb Festival Austrias ja selle aasta esimene dnf kirjas. Võistluskeskus asus ostukeskuse suures parklas ja kohe seal samas ka metstukk koos võistlusrajaga. Ring väga „karm“(juurikad, kivid, lohud, kühmud) ja kuiv, tolmav pinnas, mida järjest vähemaks jäi. Eelistanuks midagi muud kui ht. Kaks pikka ja järsku tõusu, palju tehnilisi singleid ja ka kaks sirget, kokkuvõtvalt väga lahe rada. Teisest reast startida pole ka paha ning samuti stardiringi järel viieteist hulgas metsa vahele kallutada. Siis hakkasid asjad tasapisi aga järjekindlalt tuksi minema: tagakäikar ei funktsioneerinud nii nagu peaks ja veidi aja pärast sai selgeks ka, et 10 hammaka asemel on reaalselt kasutada võimalik 5. või 6. No mis seal ikka, ühe ülekandega sõidetakse ka võidu. Oletan, et algul rammis keegi tagumist käikarit või õigemini kõri, mis kõri selle lõpu julla keskelt ära väänas(loe murdis). Tross täiesti terve aga kõri koos otsaga lõhutud. Muidugi tuli käigu vahetamiseks igakord erinev arv kordi klahve klõpsida. Arusaamatul põhjusel oli ka esimene käikar end paigast keeranud, kuigi ma polnud kordagi seda soenduse ega avastamise hetkeni sõidu ajal kasutanud. Okei, toksisin esimesel võimalusel sõidu pealt kannaga enam vähem paika, aga käigukate kehva väärtusliku koostöös tulemusel kukkus kett laskumistel või suuremal rappumisel suurelt hammakalt maha e välja poole, kuid vahel ka väiksele hammakale. Peale sõitu kontrollides, kas klamber ümber toru nõrgalt kinnitatud, selgus üllatuseks, et kinni ja korralikult. Vaatamata sellele parandasin oma positsiooni esimesel ringil, kuid juba teisel muutus sirgetel oma koha sälitamine või eesõitja tempos püsimine/püüdmine võimatuks. Suurest vihast pingutasin veel poolteist ringi ja kolmanda ringi lõppedes otsustasin kogu selle asja sinna paika jätta. Igati reaalne olnuks lõpetada vähemalt top10 hulgas, vähemagi kahtluseta. Midagi tahaks ikkagi veel lisada. Uskumatult nõrk on kogu srami xx sarja töökindlus ja eluiga. Turul on see olnud ju juba üle kolme aasta või olen lihtsalt kehva komplekti otsa sattunud. Hetkel on ainus korralikult töötav asi esipidur ja see pole esmakordne sarnane olukord.

Aafrika

Elu esimene visiit Mustale mandrile ja täpsemalt LAV’i. Reisimine kokku võttis aega pea 24 tundi, sisaldes üht 8,5h ja 6,5h lendu. Väike pluss aga see, et LAV’is on kellaaeg sama, mis Itaaliaski ehk sama ajavöönd. Lisaks jõudis ka kogu pagas kenasti ning tervena kohale. Durbani lennujaamast võistluskohta Pietermaritzburgi kõigest 75km ja sedagi mööda kiirteed. Ka majutus paiknes võistluskohale meeldivalt lähedal ning polnud vaja autoga edasi-tagasi loksuda. Seekord peeti xco sõidud ära laupäeval ning pühapäevane päev oli täielikult dh päralt. Eliidi sõidu stardis oli vist 130 või 140 võistlejat ning ma kusagil seal keskel. Ilma- ja rajaolud olid ideaali lähedased. Kogu see suur grupp sai päris hästi liikuma, ainus kerge tropp tekkis enne tõusule suundumist, kui tuli läbida kümnekonna meetri pikkune singel. Kohe stardisirgel sain aru, et täna pole minu päev. Enestunne võrreldes eelmise nädalaga palju parem. Jalgades täitsa tühi tunne ning paremaks ei läinud midagi ka sõidu käigus. Parandasin küll oma positsiooni paari koha haaval, aga see oligi ainuke positiivne asi. Rada oli kiire ja väga fun, sisaldades mitut rock garden’it, kiireid täiskiirusel läbitavaid singeltrack laskumisi ja üht lühikest väga järsku tõusu, kus viimasel kahel ringil tundus, et kassettis võiks veel üks hammakas olla:) Kuigi kaotust võitjale kogunes ülipalju, tuleb asjaolusid arvesse võttes sõiduga rahule jääda. Heale enesetundele ja „kehvale vormile“ vaatamata suutin sundida end pingutama niivõrd, et kaks järgmist päeva jalad valutasid nagu sügisel peale esimest jooku/jõusaali treeningut ja üldine olemine oli vägagi loid/uimane. Huvitaval kombel oli ka söögiisu üpris olematu. Tagasilend kulges samuti kenasti, kui va, et tiimikaaslase rattakohver õigeaegselt Itaaliasse ei saabunud. Lubati järgmise lennuga kohale toimetada.

Garda

Sel nädalavahetusel võistlesin Garda järve lähedal ja nüüd elades hulk maad kaugemal, olin unustanud kogu selle kandi ilus. Sõiduks oli GF Paola Pezzo, mis sel aastal üllatas positiivselt huvitavamaks muudetud rajaga. Distants oli paari km võrra lühenenud ehk 38km(eelmine aasta oli vist 41km) ja 1200 tõusumeetrit. Osavõtjate kui ka lõpetajate arv kasvab jätkuvalt iga aastaga. Tegu oli küll lühikese sõiduga aga start sellegipoolest üpris varajane, täpsemalt siis 9.30. Stardikoridorid on päris suured(1-200 jne) ning kohal tuli olla reglemendi järgi hiljemalt 9.10. Pole ju midagi uut, et vähemalt esimese stardirea hõivavad sõitjad, kes sealt peale stardimärguannet ärakaduma kipuvad. Kiire sõidu jaoks valisin kõige kiiremini veereva ja samas ka kuivades oludes kiiret kurvitamist võimaldava kummi: small block eight. Start ja esimene tõus oli samad kui aasta eest- peale start peaagu koheselt 180-kraadine pööre siis 10m hiljem vasak kurv ja asfaldi ribaga kaetud mägi otse ees. Asfaldi osa lõpus pedaalisin u 25-liikmelise grupi lõpuosas, aga tõusu lõpp oli kivisel singlil. Punt lagunes väiksemateks osadeks ning väiksem reunion toimus peale laskumist, aga väike seltskond vehkat teinud. Niisiis olingi pea kogu sõidu kusagil top25 hulgas. Positsiooni õnnestus parandada eelkõige laskumistel või siis aega tagasi teha ja hiljem protokoli vaadates nägin, et olin u 2km enne finishit top15 hulgas. Viimasel kivisel laskumisel, kus keerukust lisas voolav vesi, õnnestus tagumine kumm lõhkuda(5mm lõhe) ja seekord ei aidanud sealant ega ka co2 balloon. Väga lühikese ajaga tuli taanduda 22 positsioonile. Esmakorde kogemus oli sõita terve võistlus ilma joogita, joogialasid oli 5 või 6 aga kordagi ei suutnud tuvastada ühtegi „tuttavat“ nägu joogipudeliga ja ega üritanud ka keegi silmnähtavalt endast märku anda. Seda paremini külm coke peale sõitu maitses. Eelmine nädal oli stabiilselt väike väsimus sees ja pühapäeval polnud samuti värske olek, suht diisel.

Nalles

See koht asub Austria lähedal ja on olemuselt väga saksapärane ja põhikeel tundub olema samuti saksa keel. Soojad ja päikselised ilmad kestsid jätkuvalt ning võidusõit toimus päeva kõige palavamal ajal. Stardirivi oli pikk nagu ikka, umbkaudu 100 sõitjat. Võistlus distantsiks stardiringi pluss 6 täisringi. Nalles'e võistluse avaringi tõus on väga pikk(pole siiani kohanud ühtegi veel pikemat) aga mitte eriti järsk. Tõusu järgselt paiknesin top30 hulgas ja esimese kahe ringiga parandasin oma kohta üksjagu. Viimased kaks ja pool ringi üritasin end 15 hulka pedaalida, aga paraku edutult ning protokoli läks kirja 16. koht. Kolmandal ringil viskasin end korra küllili ka, mis tulenes natuke liiga uljast kurvi läbimis kiirusest. Pikk kuiva periood "lagundas" vaikselt rada, muutes pinnase pealmise kihi lahtiseks liiva-savi klibuks ja see värk tolmas jubedalt. Esimesed paar ringi tuligi kohati tolmupilves midagi nägemata laskumisi tuhistada. Ühe ringi peale kulus pudel vett nii joomiseks kui ka enda kastmiseks.
Osade võistlejate numbrite üleandmine toimus sõidu eelsel õhtul nö presentatsioonina. Korraldaja, teada saades, et mul sel päeval sünnipäev, organiseeris väikese happy birthday laulmise :)
Bossi tehtud pildid:

Portugal Diver Lanhoso

Kogu eelmise nädala olin Inglismaal, ümbruskond väga sile ja treeningukvaliteet kannatas seetõttu omajagu. Ilmad olid üllataval kombel enamvähem aga jahedad. Üks päev õnnestus käia Dalby Foresti mk rajal, mis oli heas konditsioonis ja hoopis teisest puust kui Sherwoodi rada. Üldiselt pidavat seal piirkonnas päris palju vihma sadama.
Reede hommikul lendasin koos inglasest tiimikaaslasega Portugali ja 2,5h hiljem lennukist väljudes oli temperatuur enam kui kahekordistunud(termomeeter näitas 30 kraadi). Lennujaamast võistluskohta lühike maa, aga koht niivõrd väike, et teeviitatest abi ei olnud(neid polnud ka) ning ka gps jäi sihtkoha leidmisel vastuse võlgu. Mingi kaardimoodi asi oli ka, aga mitte just piisavalt hea. Aega läks küll oluliselt rohkem kui plaanitud, kuid lõpuks sai koht üles leitud. Rada oli mahamärgitud seikluspargi territooriumile ja oli väga hästi jälgitav. Elamine asus u 200m kaugusel stardist. Ring oli üpriski raske aga tehniliselt lihtne. Üks laskumine oli, kus paar lühikest kivisemat sektsiooni ja põhjas 90-kraadine kurv. Väga omapärane oli call up, kus ei lähtutud uci reitingust ega ka Portugal Cup'i reitingust, vaid ilmselt võistleja näost, rattast, riietusest vms. Igatahes puudus ametnikel "plaan", mille alusel sõitjaid stardijoonele rivistada. Asi venis, küll peeti omavahel nõu jne jne. Lõpuks ikka kuidagi valmis saadi. Reitingu alusel ilmselt mahtunuks ma isegi esiritta, sest sinna ei rivistatud 8 sõitjat, vaid täpselt niipalju kui mahtus. Olin kusagil teise ja kolmanda rea vahel. Start oli hea ja peale lühikest start loopi olin top15 hulgas ning esimese ringi lõpuks kuues. Viieliikmeline grupp oli minust u 15-20'' kaugusel. Üritasin, mis ma üritasin aga järgi ma neile ei jõudnud. Iga ringiga tiksus natuke aega hoopis juurde. Tunne polnud päris see mis võinuks, kindlasti on selles omaosa ka võistluseelse nädala "kehval" ettevalmistusel või siis oskamatuses olemas olnud oludest maksimum võtta. Olen päris kindel, et see sõit oli võidetav- lihtsalt midagi jäi puudu, kuid hetke olukorrast võtsin parima.
Esmaspäeval Itaaliasse tagasi ja sel pühapäeval Italia xc cup Nalles.

Robin Hood'i maa c1 sherwood'sis

Alates kolmapäeva hommikust olen viibinud Inglismaal. Algus oli palju lubav, sest ilm äravahetamiseni sarnane Itaalias olnuga ehk siis päike ja 20 kraadi ümber püsiv temperatuur, ootasin midagi kehvemat. Miskipärast aga läks iga järgneva päevaga järjest külmeks ning nädalavahetusel valitses võistlukohas selline 7-8 kraadine õhk ja hall taevas. Varvastel vist ei hakanudki sõiduajal soe. Väikese märkusena: siinne kant on sama mägine kui Põhja-Eesti. Ring oli päris pikk, üle 6km ning sisaldas ohtralt kitsast singeltrack'i, mille ainuke tehniline element oli,et kellegist lihtsalt polnud võimalik mööduda. Singleid ühendasid lühikesed kruusalõigud. Stardi järgselt peale paari kurvi ootaski ees esimene kruusakas ja seal võeti üles selline hoog, et elioni maitse oli hetkega suus. Ainuke probleem oli see, et võistluseelne ettevalmistus polnud vastav selliseks mtb kriteeriumiks. Poolteist ringi suutsin pea lenku all grupis(ja nende vahel) üleelada aga siis oli ka kõik. Kruusa peal toimus selline sprindivõistlus, et ma polnud suuteline oma kohta kordagi parandama kogu selle aja jooksul, mil seal olin. Singlitel liikus kogu punt nagu rong, sest mööduda polnud võimalik(ilma et ees pool linti sõidaks ja peatuks). Kolmandal ringil läks asi veel hullemaks, sest ühes stardis olid koos eliit, juunorid, expert klassi mehed ja ka sport klassi mehed ja liikumiskiiruse vahe suu. Sellist ükskõiksust või kohati lausa põlgust, mida enamus ringiga(mõni mitmega) saanu kiiremate vastu näita oli midagi täiesti uut minu mõistusele. Võib olla on üks põhjus müstiliselt kõrges stardimaksus(31 naela). Korraldatud on seda asja nii aastaid ja põhjust midagi muuta polevat. Võistlusmaa oli 6 ringi ning kogu alles jäänud ringide käigus parandasin oma positsiooni paar koha võrra. Tundsin ülimat rõõmu, kui sõit läbi sai, sest ausalt, see oli väga tüütu.
Reedel lendan Portugali, kus pühapäeval samuti c1 võistlus.

Sirmione

Itaalia xc sarja teine etapp(esimene oli Massa Marittima hc) toimus uues kohas. Täitsa Garda järve ääres, tõelises turismikeskuses- Sirmiones. Vaatamata vihmasele ja jahedale ilmale oli kohal palju inimesi, kes suuresti täiesti teadmatult rattavõistluse raja äärde sattusid. Ürituse peakorraldaja oli minu tiimi manager, kes eelnevalt mitu aastat sama asja teinud Montichiari's. Mägiratta võistluse organiseerimiseks pole Sirmione just head (looduslike)eeldustega koht, aga pull rada oli valmis meisterdatud, aga sellisena sõidetav ainult kuivades oludes. Seega tuli ringi päris palju muuta, sest pühapäevane ilm oli kõike muud ilus ja kuiv. Alustada võiks hoopis reede õhtust, kui toimus meeskonnasõit(3 sõitjat tiimis). Seekord ei sõitnud me pühapäevast xc ringi(nagu Montichiaris tavaks oli). Üritus toimus pimedas ja seega on valgustust tarvis ning vastavalt selle vaadati ka võistlurada. Valgusega nagu ikka- vahel rohkem, vahel vähem ;) Asi lühike, vist 3km ja kõik. Saime kirja kaheksanda aja. Tund enne sai ühiselt õhtusöögilauast tõustud ning otse starti. Rada polnud keegi sõitnud ega näinud. :)
Eile(pühapäeval) sadas terve päeva vihma ja rada, mida muudeti vist iga stardi järel kulges nüüd 2/3 ulatuses murul ning sisaldas ohtralt 180 kraadiseid kurve ning mõnda laugemat. Sõit toimus justkui koridoris, sest kogu aeg oli "rada" kahelt poolt piiratud lintide või reklaamtahvlitega ehk siis kõrvalt vaadetes oli muruplats(neid oli mitu) linte, tahvleid ja poste täis topitud. Stardi järgses kurvis toimus suur kukkumine, kiire reaktsiooni tõttu pääsesin külakuhjast ning hetk hiljem oli seljataga harjumatu vaikus. Mu kõrval polnud pm ühtegi ratturit ja minu ees ainult need, kes ka eestpoolt startisid. Koht oli seega ilmselt 30. kandis ja seda seniks kui pöörasime esimesele muruleplatsile, kus ootas lintide rägastik. Kitsas oli nagunii ja pidamine kurvides polnud samuti kiita ning muidugi tekkis korralik tropp. Ühtäkki otsustas keegi, et tema oodata ei viitsi ja pani tuimalt läbi lintide ja loomulikult läksid ka suur hulk rattureid sellega kaasa, mille tulemuseks oli täielik kaos. Ma koheselt selle "ekspressi" peale ei läinud, positioon ei olnud soosiv(olin pm U põhjas, kui mass otsustas ilma kaart tegemata lõigata). Liialdamata võib öelda, et sellega oli minu võidusõit otsustatud. Kuna ma katkestada ei viitsi siis driftisin nii palju ringe ära kui aeg lubas,(80% reegel) seekord 4/6. Kahju, et ilm nii suurt rolli selle ürituse õnnestumise/ebaõnnestumise osas mängis. Siiski ei läinud kogu korraldajate vaev raja meisterdamise osas kaduma, sest päev varem võistelnud said sõita täispikal ringil ning kahtlemata pakkus see palju rohkem positiivseid emotsioone.

Marco B. pilt

Iisrael

Reedel ja laupäeval võistlesin Iisraelis, kus sain ka esimese uci võidu see aasta. http://www.cyclingnews.com/races/israel-cup-yokneam-2-1/results
Väike tiir mööda singelid, pikk tõus ja laskumine ning asfladi tõus enne finishit. Rajaolud olid ideaalsed: varasematest vihmadest kuivanud pinnas, palju pidamist, suured kiirused, ei mingit tolmu- väga fun! Ei juhtu tihti, et saan startida esimesest reast(mahtusin sinna viimasena:). Stardi järgselt suundusime kohe tõusule(stardiringilt jäi väike paun välja) ning ronimise jooksul moodustus 5-6 liikmeline grupp. Metzler hakkas esimesena tõsisemat tempot tegema teisel ringil, mis seltskonda lõhkuma hakkas. Kolmandal ringil otsustasin proovida, kui suure reserviga ta seda eelevat tegi. Sain sellise väikese (10''-15'') vahega minema ning Metzler oli ainuke, kes üritas järgi tulla. Sõitisin poolteist ringi üksi, kuid meie vahe vaikselt vähenes ning peagi olime kahekesi koos. Päris kiiresti sai ikkagi selgeks, et tõusudel(eriti viimasel järsul asfladi tõusul) olen temast kiirem. Laskumistel liikusime suht samas tempos. Natuke ma küll kõhklesin, et vb tal ikka mingi trump veel varuks ning seetõttu jätsin otsustava liigutuse viimasele ringile. Oletasin, et kui ta midagi tõsist ikka üritab siis kindlasti enne mind. Niimoodi siis jõudsimegi finishi lähedusse ning algas asfaldi tõus. Järsul lõpuosal spurtisin nii kuis suutsin ja sain minema. See tundus sel hetkel uskumatu, ka peale joone ületamist. Ma ei tea, kas olen kunagi varem pidanud nii palju vaeva nägema võidu nimel, aga igatahes oli see seda väärt. Omapärane oli see, et ringide arvu ei näidatud ega ka öeldud enne kui 2 ringi oli lõpuni jäänud ja ma ausalt öeldes ei teagi mitu ringi me sõitsime :)


Peale sõitu lühike 40km reis autoga ja olingi Haifas. Seal oli c1 sõit ja startlisti olid lisandunud mõned poolakad ning seetõttu tuli alustada nüüd teisest stardireast(nad kõrgema uci reitinguga). Rada oli natuke muudetud võrreldes eelmise aastaga- lühemaks tehtud ning stardiringi ka enam polnud. Seekord öeldi kohe ära mitu ringi tuleb sõita( 6 siis) ja ka ringilugeja oli olemas :) Stardist kenasti minema ja kõik okei, kuni keegi otsustas tagajooksu rammida. See liigutus pressis mu sõitjate rivist välja ning vähendas ka hoogu. Hetkeks tundus, et hops, paari kiirema liigutusega olen oma possal tagasi aga siis oli olemas juba uus vend, kes küünarnukid laiali trügima hakkas. Kaotasin küll ainult 5-6 kohta ja ei saanud kõige otsemat teed singlile, aga sellel üpris kitsal(sõidujoon) tõusul läks minema väike punt. Kaks ringi punnisin, et järgi jõuada, aga vahe püsis muutumatuna. Seejärel hakkas eilne sõit ilmselt ka kehale meelde tulema ning vahe hakkas tasapisi kasvama. Siiski lagunes ka see punt iga ringiga ning nende rongist lahti haakinute arvelt parandasin oma kohta kuni viimaste kilomeetriteni :) Lõpetasin kuuendana.
Seekordne reis oli palju elamuste rohkem, kui aasta eest. Seda eelkõige tänu suurepärasle host'ile Basso, Lee Cougan Iisrael maaletooja abile. Kui eelmine aasta oli eesti koondise majutus täielikus ghettos(haifa downtown), mis jättis linnast väga sünge mulje siis nüüd olin Haifa ülemises osas ning neid kahte kohta omavahel võrrelda ei tasu. Yokneam ja selle ümbrus on veel paremad: maastik, rohelus, vähene liiklus, head teed jne. Ei mingit tühermaad või kõrbe. Suurepärasele reisile pani rõveda punkti lennujaama ennasttäis ja üleolev turvatiim, kelle jaoks oli minu nelja päevane visiit nii suure pagasiga üks vääääääääga kahtlane tegevus. Seega tuli kõik lahti kiskuda ja läbi tuhnida. Sain nt kogu rattakasti uuest pakkida. Aega kulus tublisti üle tunni. Hea oli see, et jõudsin vähemalt lennule, kuigi mitte sellises meeleolus nagu arvanuks. A ja pardel on üks väga ohtlik asi ning seda ei lubatud minul transportida ühestki kotis ega kastis. Laadija koos juhtmega pakiti eraldi ühete kasti ning pardel ise teise. Viimase sain kätte päev hiljem(sest omanikuga samale lennule ei lubata).

Sunshine cup #2

Küprose Sunshine Cup’i teine osavõistlus oli kolmepäevane HC kategooria tuur. Esimene etapp: eraldistart xco rajal. Stardijärjestus uci reitingul alusel(väikeste eranditega) ja startide vahe üks minut. Korraldajad olid selleks aastaks väljamõõtnud uue raja, mis koosnes kahest väikesest ringist. Päris palju singlit ja lühikesi, järske tõuse+ laskumisi. Algul oli rada kaetud igas suuruses kivide ja kiviklibuga. Igapäevaga muutus sõidujoon puhtamaks ja seetõttu ka rada kiiremaks. Pühapäevaks oli trass korralikult ära lihvitud ning igalpool sõidutrajektoor sees, Välja nägi asi just nagu ringarada võistluste ajal. Sõitsin ringi kindlapeale- üleliia punnimata ja riskimata. Kaotust võitjale tuli üksjagu nii lühikese distantsi kohta 1’50’’.
Teine etapp siis xco point to point, mis tegelikult lihtsalt lühike maraton(45km). 90% ajast kulges tegevus mööda kruusateid, aga tee oli loodist väljas st ei kihutatud ühtlaselt keskmise kiirusega 35-40km/h. Tõusumeetreid tuli üle 1500m. Võistlusraja viimane tõus oli pikk ja ka tehniline. Viimastel kilomeetritel oli palju varjant soovi korral mäe nõlvalt alla kukkuda ja sinna jäädagi. Terve sõit oli hea enesetunne ning olin vahelduva eduga esimeses ja teises pundis. Enne viimast tõusu tükeldati punti parasjagu ning üritasin kõvasti, et vahet tagasi teha(polnud aimugi kui pikk, järsk või raske tõus ees ootas). ¾ oli asi kontrolli all aga viimaseks veerandiks enam powerit ei olnud. Kaotasin ära 5 hoopis positsiooni alles jäänud distantsi läbimisel
Pühapäeval klassikaline xco, starti kutsuti tuuri paremusjärjestuse põhjal, mis andis mulle veidi parema stardikoha, kui uci reitingutabel seda teinud oleks. Olukord polnud kiita juba esimestest meetritest, sest tundus nagu võistleksin vales masinaklassis. Täiesti tühi tunne, stardiring kulges ainult mööda laia kruusateed, aga tempo käis üle jõu. Edasise sõidu käigus parandasin küll oma positsiooni, aga seda ainult sellise sportlikuviha abil: kui korra näed eespool kedagi sõitmas siis üritad iga hinna eest ta kinnipüüda ja järgmine hetk kaugustesse jätta. Viie ringi lõpuks oli 43. kohal ning tuuri kokkuvõttes 35.





Homme õhtul lendan Iisraeli, kui reedel ja laupäeval võistlused(c1 ja c2) ning võimalik, et osalen ka pühapäeval siin Küprosel peetaval kolmandal Sunshine Cup osavõistlusel.

Avastart Küprosel

Nii võistlushooaeg avatud ja nii vara pole see veel kunagi alanud. Võib päris ausalt öelda, et eelnevatel aastatel on esivõistlus alati paras pusimine olnud, kuid seekord üldsegi mitte. Stardikoht kolmandas reas ja punnisin stardiringi ning esimese ringi alguse koos esimese pundiga kuni esimeste singliteni, mis suure grupi mitmeks väiksemaks lagundas. Seejärel sõitin ülejäänud 5 ja pool ring oma tempos, võttes kui sõitu raskema treeninguna. Öösel enne starti tuli kõva vihm ning paar lõiku rajal oli ära muudetud ilmselt ohutuse pärast, kuid algul esmakorselt uusi linte/nooli nähes on see väike üllatus ikka. Paar päeva on olnud ka selline raju tuul siin, et palmi oksi ja kõiksugu kergemat kraami lendleb ringi. Tuul oli suur faktor ka sõidu ajal(muidu reeglina xco sõitudel ei oma tähtsust). Nimelt oli palju lagedaid tuule avatus lõike. Kokkuvõtvalt võib raja kohta öelda, et oli tehniline ja huvitav ning kaheamordile ratas nendesse oludesse hea valik. Starti kutsumise eelsel kogunemisel hakkas silma, et tavapäraseid 26" ht jääb aina vähemaks ning kui selline väikene fs rataste pealetulek iga järgneva aastaga on tavaline siis nüüd tuleb ka 29" ht järjest rohkem juurde.
Täiesti uus kogemus oli võistelda foxi terralogic amordiga, mis tundub väga hea asi olema. Kümnekonna treeningu põhjal ja nüüd ka esimese võistluse järgselt eelistan seda lenksulukuga amordile.
Reedel uuesti joonele :)